Teised osalt stilistiliste ja süvenenud kunstiliste huvidega, osalt naturalismi ja positivismi jätkavad kirjanikud sellest põlvest on Karl Larsen (1860-1931)- ,,kunst kunsti pärast" kalduvustega esseist ja jutustaja; Peter Nansen (1861-1918)- dekatentsne Kopenhaageni kujutaja; Carl Ewald (1856-1908)- tuntud oma romaanide ja juttudega ning eriti evolutsiooniõpetusele rajatud muinasjuttudega; satiirik Gustav Wied (1858-1914) ja esteetiliselt häälestatud Sophus Michaèlis (1865- 1932), kelle tuntumad teosed on draamad ,,Revolutsioonipulm" (1906, eesti laval 1920/21) ja ,,Igavene uni" /1912, eesti k. 1912). Suurim realist sellest põlvest on Henrik Pontoppidan (1857- 1943), kes erineb oma käsitluslaadilt varematest naturalismiaja kirjanikest. Ta astub välja kõige ebaehtsa, ebaõige ja dekatentselt ebaterve vastu Taani ühiskonnas. Tema esimeses suures romaanitriloogias (Muld,
Emil Vedel arendas seda meetodit edasi ning eristas nende meetodite raames Eelrooma rauaaja. Maailma arheoloogiasse viis tüpoloogilise meetodi Oscar Montelius. 20. sajandi alguses peeti teda ikkagi arheoloogilise tüpoloogia isaks, Hildebrand jäi liiga lokaalseks. Ta hakkas looma tüpoloogilisi sarjasid ning hakkas kontrollima nende õigsust ka suletud leidude abil. Mõtles välja selle, et igal esemel on olemas eseme arengukaar (mingil ajal ese tekib, saab oma õitsengu ning siis mandub). Sophus Müller (taanlane) uuris varast rauaaega. Jagas Rooma rauaaja kaheks perioodiks haudade leiukomplekside abil, arvustas Monteliust, et too ei kasutanud leiukontekste. Ese ja kontekst kuuluvad kokku! Võib öelda, et juba 20. sajandi alguseks oli Põhjamaade arheoloogia tüpoloogia ja kronoloogia suures osas paigas. Suudeti esemeid, kalmetüüpe, asulakohti panna ajaliselt õigesse järjekorda. Järgmine suurem areng toimus selles osas, mida selle materjaliga peale hakata
annaabi.ee 
