määravad hüved, mida nad turul valdavad. Ta väitis, et väärtus ei ole loodud üksnes tööjõukulust. Märkides, et tööoskus on vajalik, kuid mitte määrav väärtus, selgitab Aristoteles, et nii kasulikkus kui tööjõu oskused on asjakohased määramaks vahetuste väärtusi ja suhteid. Aristoteles ütleb, et peamine väärtuse eeldus on kasulikkus. Väärtus on võime rahuldada soove. Nõudlus juhindub hüve soovitavusest. Aristotelese järgi tuletatakse vahetuse väärtus kasu väärtusest nõudluse turul. (Younkins, 2005) Mõned kirjutajad on tööväärtusteooria loojaks pidanud Thomas Aquinas’t (Baeck, 1994). Enda teoses „Teoloogia summa” on ta arvamusel, et väärtus saab, teeb, peab suurendama tööjõu hulka, mis on kulutatud kaupade arendamisele. Õpetlased nagu näiteks Joseph Schumpeter on tsiteerinud Ibn Khalduni, kes enda teoses „Mugaddimah” kirjeldab
tipu ja lõpu reegel- sündmuste meeldivuse retsospektiivsetes hinnangutes - kui halb protseduur ja seda pikendada 2min mis on ainult kergelt ebameeldiv, siis mäletatakse kogu sündmust lühemana kui tegelikult oli Testivastuste võrreldavus Võrdlusrühm- võrdleme end teistega. Referentsgrupp- võib olla võrreldamatu kui mõjutatud kult vah erinevuste poolest Skaala kasutamine, vastamisstiilid- Sagedus- madala sagedusega ja kõrge sagedusega skaalad vastus- valimine+ sots soovitavusest ja enese privaatsuse kaitsmise tahe päriolekukalduvus- kalduvus nõustuda väitega, olenemata selle sisust. Seletus: mälust saab leida kinnitust ka vastandlikele abstraktsetele enesekohastele väidetele. Nõustumine kogn lihtsam, sest väitest arusaamine tähendab algstaadiumis sellega nõustumist. Vastupidine kalduvus tuleb ülikriitilisest kaalutlemisest. sotsiaalne soovitavus- peaks vastamisaega pikemaks muutma. Tähendab vastuse redigeerimist. Ajapiirang