Raskete põllumasinatega lõhutakse mulla loomulik struktuur. Muld kaotab oma viljakuse, sest ei sisalda enam vajalikul määral õhku ega vett. Selline muld on tundlik tuule ja vooluvee mõjule - tolmustunud mullaosakesed kantakse hõlpsasti põllult minema. Intensiivse taimekasvatusega kurnatakse muld välja. Viljakuse taastamiseks tuleb põlde väetada. Keskkonnale ohutuimad on orgaanilised väetised laudasõnnik ja vähe kõdunenud sooturvas. Kultuurtaimi püütakse kaitsta umbrohtude ning taimekahjurite vastu taimemürkide (herbitsiidid) ja putukamürkide (pestitsiidid) kasutamisega. Mürgid aga satuvad taimedest ja putukatest toituvate lindude ja loomade organismi, põhjustades nende hukku. Pinnast, mida saaks kasutada põllumaana või hoonete ja teede rajamiseks, raiskab tahkete olmejäätmete kuhjumine - suurlinnade prügimäed üha laienevad. Olmejäätmete vähendamiseks tuleks ümbertöötamisele saata
toimunud viimastel aastakümnetel (kui võrrelda P. Kollisti 1958...1967 a. andmeid J. Pika 1982...1992 a. andmetega, s.o. umbes 25 a. jooksul ) küllalt olulised muutused. Näeme siirdesoode ja madalsoode pindala vähenemist, lodude rohkem kui kahekordset pindala vähenemist. Kahekordselt on aga suurenenud kõdusoode ja angervaksa kasvukohatüübi pindala, kui viimasele lisada ka tarna-angervaksa, mida varasem metsakorraldus eraldi välja ei toonud. Kui õhuke sooturvas on kokku vajunud ja enam ei oma sootüübile iseloomulikku paksust, tuleb kasvukoht paigutada soostuva tüübi alla, milledest lähim on angervaksa. Ühtedel kuivendusobjektidel võib märgata angervaksa tüübi osatähtsuse olulist suurenemist, teistel (Venevere ja Tuduküla kuivendustandril) on angervaksa kasvukohatüübi pind vähenenud, kuid naadi kasvukohatüübi pind mitmekordselt suurenenud. Savise aluspõhjaga õhukeseturbalistes
annaabi.ee 
