Faizijev. Hargla on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna aastal 1993 ja kuni 2012. aasta aprillini töötas ta Eesti Välisministeeriumis. Alates 2012. aasta veebruarist on ta Eesti Kirjanike Liidu liige ja 2012. aasta aprillist on Indrek Hargla vabakutseline kirjanik. (Vikipeedia, 2014) Joonis 1. Indrek Hargla (2010) 1.1 Isiklikku I.Hargla on abielus politoloogia haridusega bioloogiaõpetaja Heli Illipe-Sootakiga, kes on ka lastekirjanik. Neil on 3 tütart: Berit, Linda, Kai. Indrek Hargla isa on Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja ema filoloog Varje Sootak. (Vikipeedia, 2014) (Kroonika, 2014). 1.2 Huvitavad faktid 4 a) Suur osa oma raamatuid on kirjutanud ta päevatöö kõrvalt ja öösiti. (Kroonika, 2012). b) Tal on kodus papagoi Rango ja jänes nimega Silver. (Kroonika, 2012).
VP VP 1 mai 1 juuni 1 juuni 1 mai 2012 2012 2013 2015 Joonis 2. Ajatelg 2.2. Veapunktisüsteemi juriidilised aspektid ja sobitumine õiguskeskkonda Konsulteerides politseiametnike, Justiitsministeeriumi töötajate ja Tartu Ülikooli prof. Jaan Sootakiga (vt. lisa 4) ilmnes, et väljapakutav süsteem toimib ainult juhul, kui on tehtud vastavad olulised muudatused seadusandluses. Kuna Justiitsministeerium näeb siiski selles variandis topeltkarisuse võimalust (juhtimisõiguse äravõtmine ja sellega kaasnev veapunkti määramine oleks praeguse seadusandluse mõistes topeltkaristus), siis sellest tulenevalt ei tohiks siduda veapunktide määramisega neid juhte, kellele on väärteo
lihtsalt oma aja äraistumine. Pole see riiklik sekkumine isiksusse nii hull midagi, kui selle abil väheneb vanglast vabanenute retsidivism. Just karistuse kandmise ajal saaks kinnipeetavate suhtes rakendada aktiivseid rehabiliteerivaid meetmeid, mis poleks vastuolus ei inimõiguste ega õigusriigi põhimõtetega. Küsitava väärtusega uuendustesse tasuks aga suhtuda ettevaatlikult. Tuleb nõustuda professor Sootakiga, kes väidab, et ,,ka karistusõigus peab andma oma panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse"*62 . Kuid karistusõiguse panuse suurendamine ei peaks nägema välja nagu sellise lapse mäng tikkudega, kes ei oska karta sellele järgneda võivat õnnetust. Kuna kuritegevust kontrollides luuakse ka päev-päevalt vastavat kultuurilist keskkonda, ei saa sulgeda silmi preventiivse vangistamisega kaasnevate suurte ja mitte ainult kriminaalpoliitikaga seonduvate ohtude ees