sügavamates soodes on aga turbakihi paksus üle kaheksa meetri. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Soode veereziim Sood on suured vee akumulaatorid. Turbalasundis on vett 89 - 94 %. Seejuures ka kuivendusega ei saa soode veesisaldust oluliselt vähendada. Vee vähenemine soodest sõltub peamiselt aurumisest. Vee liikumine turbas sõltub turba lagunemisastmest. Vee liikumine on
aastal juurde umbes üks millimeeter turvast, sügavamates soodes on aga turbakihi paksus üle kaheksa meetri. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Toitumistüübilt jaotatakse sood: Minerotroofne, geogeenne, reofiilne – põhja- ja pinnaveetoiteline •Limnogeenne – järve- või jõeveetoiteline (õõtsikud ja lammid) •Terrigeenne Topogeenne – seisva pinnaseveega, põhjaveetoitelised Soligeenne – liikuva pinnaseveega, allikalised
annaabi.ee 
