Õppekasvatusprotsessi eesmärkide püstitamise tasandid Õppetöö planeerimise üldine tasand seostub kursuse, teema või tunni üldtaotluste teadvustamisega ning õpetaja üldise lähenemisviisi kavandamisega tööks klassiga. Konkreetse planeerimise tasandil püstitatakse detailsed eesmärgid, mille saavutamisega kindlustatakse üldtaotluste realiseerimine. Konkreetsed õppe-eesmärgid on õppeprotsessi vahetuks koostisosaks. Nende püstitamine eeldab osutamist nii sisulisele kui ka soorituslikule aspektile. Õppe-eesmärkide kahemõõtmeline formuleerimine Konkreetsete õppe- ja kasvatuseesmärkide püstitamisel puutume alati kokku kahe dimensiooniga: sisulise ja soorituslikuga. Nii on neid võimalik esitada tabelitena – Sisu (vertikaalis) ja sooritsena (horisontaalis). Sisulise korral loetletakse, milliseid õppematerjali sisulisi komponente silmas peetakse ehk sisu loetelu. Soorituslik – mida õpilane peab õpitavast valdama ehk soorituslikut oskused väljendavad
Meisterlikkuse ja sooritusliku lähenemise eesmärgiga inimesed otsivad positiivseid tulemusi, mida nad saavad ülesande meisterliku valdamise ja kompetentsuse tundeist. Sooritusliku vältimise eesmärgiga inimesed (kes on reeglina ärevad) otsivad võimalust enda ülesandega sidumist vältida, mis viib abitu käitumismustrini. Selle teooria toetuseks kavandatud eksperimendid on teooriat toetanud. On selgunud, et meisterlikkusele ja soorituslikule lähenemisele orienteerumine viib seesmise motivatsiooni arengule, sellal kui sooritusliku vältimise orientatsioon ohustab seesmist motivatsiooni. Varem on näidatud, et väline kontroll ja välised hüvitused ohustavad enese poolt suunatavat käitumist. See tekitab küsimuse, miks nii meisterlikkuse kui sooritusliku lähenemise orientatsioon viivad ühesugusele seesmise motivatsiooni kõrgele tasemele. Kas seemine motivatsioon ei peaks olema kõrgem meisterlikkusele orienteeritud inimestel
annaabi.ee 
