käed liikuvamaks. Jooksja lihastreeningu edukaks tagamiseks peab jälgima treeningu olemuse ajalist järjestust. Ettevalmistaval perioodil domineerivad lihasvastupidavust arendavad harjutused. Seejärel tuleb tõsta organismi võimekust kestvaks tööks, seda optimaalsel kiirusel. Võistlustele lähenedes tuleb muuta ka harjutusvara võistlusspetsiifilisemaks, tuleb tõsta võimekust võistlusdistantsi läbimiseks soovitud kiirusega. Üldise printsiibi järgi sooritataksegi kõigepealt vastupidavusharjutused, seejärel jõuharjutused. Olenevalt sellest, kas tegemist on sprinteri või distantsijooksjaga, on vaja läbi viia erinevaid lihastreeningu tüüpe. Sprinteril, kelle põhiomaduseks on kiirus, koordinatsioon, plahvatus, koosneb treening just kiiretest ja plahvatuslikest harjutustest. Nende peamine ülesanne on arendada kiireid lihaskiude. Pikamaajooksjad, kelle eesmärk on arendada lihaste vastupidavust, treenivad eelkõige aeglaseid e
(1994) tõestas, et treenitud noorel mehel tõsise hüppeliigese lateraalse ligamendi venituse järel esinesid muutused proksimaalsete lihaste funktsioonides veel kaks aastat pärast vigastust. Seega, mida tõsisem on vigastus, seda suurem on risk pikaajalisteks probleemideks ning patsient peab olema sellest teadlik. Kõik lihaste tugevdamise harjutused või meetodid peaksid jääma luumurru paranemise sellese faasi, kus murd on stabiliseerunud, kuid kui lihasjõudu parandavaid harjutusi sooritataksegi kalluse tekke ja murru stabiliseerumise perioodil, peab murru piirkond olema toetatud. Korrektse isomeetrilise jõu peab saavutama (väikeste raskuste ning suure kordustearvuga) enne jõutreeningut (suured raskused, väike korduste arv). Isokineetiline treening võib alata küll pärast kalluse teket, kuid kindlustama peab luu toetuse. Et patsient ei treeniks liiga suurte raskustega, peab jõulimiiti testima. Keharaskuse kandmine
annaabi.ee 
