Neis kohtades aga, kus lahe väga tugevasti liigestatud rannajoon ulatub poolsaartena kaugele merre, on rannikumadalik kõige laiem. Näiteks Lahemaal ulatub tema laius kuni 20 kilomeetrini. Madalik tõusis vee alt suhteliselt hiljuti (u. 5000 aastat tagasi). Kõige enam leidub siin mere tegevuse tulemusena kujunenud setteid ja pinnavorme. Laialdased alad on kaetud mereliivaga, seda eriti jõesuudmete piirkonnas. Rohkesti on rannaastanguid, rannavalle ja luiteid. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Letipea poolsaarel ning Pudisoo ümbruses. Põhja-Eesti klindi ja rannikumadaliku kokkupuutekohale on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis palistavad klindi jalamit ning loovad erilised tingimused taimestiku kasvuks. (Põhja-Eesti pankrannik) 4 Kliimaolud Põhja-Eesti rannikumadaliku kliima erineb mõneti naaberalade omast.
poolsaar ning neid eraldavad Kolga, Hara, Eru ja Käsmu laht. Lahed on vahelduva põhjareljeefiga, üldiselt sügavad ja neis paikneb rohkesti karisid, loodusid ja saari. Pärispea poolsaarel paiknev Purekkari neem on Eesti mandriosa põhjapoolne äärmuspunkt. Rannikul paiknevatest saartest suuremad on Mohni, Hara, Haldi, Älvi, Saartneem, Kasispea lood. Rannikumadalikul esineb mitmesuguseid rannamoodustusi: rannavalle ja terrasse, mille vahele on kujunenud kitsad nn ribasood. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Pudisoo ümbruses. Hästi on jälgitavad Antsülusjärve, Litoriina- ja Limneamere rannamoodustised. Rannikumadaliku lõunapiirile, klindijalamile on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis loovad erilised tingimused pangametsade kasvuks. Põhja-Eesti rannikumadalik on rikas suurte rändrahnude ja kivikülvide poolest
annaabi.ee 
