riismed Sõrves. Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tserkassõ kotis. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi.
Üldse formeeriti eestlastest 54 pataljoni , neist korraga toimis kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid kokku maksimaalselt 15.000 mehega. Enamik neist võitles 1942.aastast juba eesliinil. 28.augustil 1942 teatasid saksa võimud Eesti SS-leegioni loomise lubamisest relva-SS koosseisus . Leegioni ülemaks määrati Oberführer Franz Augsberger . 1942.a.lõpuni siirdus Debicas , Poolas olevasse õppelaagrisse (nn.Heidelager ) 1280 vabatahtlikku , kellest loodi SS-soomusgrenaderide pataljon "Narva" , mis toimis 5.SS-soomusdiviisi "Wiking" koosseisus juulist 1943 kuni märtsini 1944. Märtsis 1943 pandi Eestis toime osaline mobilisatsioon , millega võeti teenima 12.100 meest . Neist 5300 suunati leegionisse , teised muudesse väeosadesse . 5.mail 1943 formeeriti leegionis nüüd 3.eesti SS-vabathtlike brigaad . See saadeti rindele Neveli alla . Rinde lähenedes Eestile , mobiliseeriti 1943.a.sügisel ja talvel veel üle 5000 mehe . 24