kliimamuutus ning sellega seoses arvatakse, et see liik sureb lähitulevikus välja (Taylor & Roberts, 1992). Viiendas artiklis näidati, et lehitu pisikäpp on mükoheterotroofne orhidee, mis sõltub vajalike toitainete saamiseks Inocybe ja Hebeloma mükoriisadest (Liebel & Gebauer, 2011). Soomurakas, mesimurakas (Rubus arcticus) Leiti kaks artiklit. Üks artikkel käsitleb soomurakat kui väärtuslikku põllukultuuri ning mille saagikust vähendab oluliselt ebajahukaste, kahjustades soomuraka vilju ja lehti. Sellega võitlemiseks pakutakse välja ka alternatiive fungitsiidide kasutamisele (Kostamo et al., 2015). Teises artiklis võrreldakse kahte soomuraka kultiveerimisvõimalust, mille käigus määrati kultiveeritud soomurakate morfoloogilised ja molekulaarsed omadused, leidmaks sobivaimat viisi soomurakate kasvatamiseks (Kostamo, Toljamo, Antonius, Kokko, & Kärenlampi, 2013). Kolmismadar (Galium trifidum) Kokku kaks artiklit
Lubjarikkal pinnal - loopealsetel - õitseb mais, juunis metsülane (Anemone sylvestris). Üks haruldasemaid taimi, kelle hea käekäigu eest Eestis Lahemaa rahvuspark hoolt kannab, on siberi piimikas. Liigi kolmest leikohast asuvad kaks siin, kusjuures üks neist on Eesti suurim ja parimas seisundis. Siberi piimikas on suvises mererannas üsna silmatorkamatu, meenutades põdrakanepit või põldohakat. Ka siinne soomuraka populatsioon on tähtis: sellel liigil on Eestis vaid üks suur ja kolm pisemat leikohta, millest üks asub Lahemaal. Lahemaa rahvuspargi aladel on haruldasi taimi vaadeldud üle saja aasta. Huvitavaid vaatlusi on siin teinud 19. sajandi lõpul Edmund Russow, 1930. aastail Gustav Vilbaste, Teodor Lippmaa jt. Põhjalikumalt otisti taimeharuldusi rahvuspargi algusaastail taimkatet kaardistades. Hiljem on
annaabi.ee 
