Tänapäeva inimesed kahjuks tolle suurepärase raamatu olulisust ei mõista, sest praeguseks ajaks on eesti keel juba välja kujunenud ja me ei kipu üldsegi mõtlema selle peale, kui tähtis see tegelikult on. Mina isiklikult arvan, et kui poleks olnud "Kalevipoega" ja Kreutzwaldi, siis oleks isegi võimalik, et seda teost poleks kunagi avaldatud ja eesti kirjakeell oleks vähem arenenud. Eepos "Kalevipoeg" on ka üheks maailmakirjanduse osaks ja teda võib võrrelda soomlasete "Kalevalaga". Üsna sageli on rahvuslik identiteeditunne ja kultuur rajatud sümbolitele, mis algselt pärinevad folkloorist ning on rakendatud teatud kindla eesmärgi saavutamiseks. Aastail 1857-61 trükivalgust näinud eepos "Kalevipoeg" sai algtõuke Elias Lönnroti koostatud soome eeposest "Kalevala". Meie rahvaluulepärandis ei esine tegelikult seesuguseid laule, nagu eepose järgi arvata võiks. "Kalevipoja" sisu ja kangelased pärinevad mitmetest eesti
Nad valmistasid kvaliteetseid hõbedaga ilustatud odaotsi, ornamenteeritud möögakäepidemeid nind ilmselt ka mõningaid möögateramike. o Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele. Muinasaja lõpul mis moodu läksid hõbeeheted, kerkisid esile ka hõbesepad. o Seoses potikedra kasutuselevõtuga Xisaj muutus savinõude valmistamine omaette käsitööks. o Jäjest ulatuslikumaks muutus kaubitsemine lähemate naabritega- liivlaste, soomlasete, vadjalaste jt. o Tegeldi peamiselt vahetuskabandusega, kus kaup vahetati teise kauba vastu. Eestisse toodi: hõbetat, pronki, rauda, soola ja paremaid relvasid, peenemaid riided ja muud luksuskaupa. Vastu viidi: karusnahka ja vaha. o Eestlased tegelesid ka vangide orjadeks edasimüügiga. o Tänus soodsale asendile oli eestlastele olulisel kohal ka vahenduskaubandus kus kaupa ei ostetud ainult enda tarbeks vaid ka edasimüügiks
annaabi.ee 
