seisma selle sildi, sarja ("Väikeste rahvaste suur kirjandus") taga või ees, kuidas just parajasti vaja on. Nagu sellises üksildases võitluses ikka, võib teinekord meele kibedaks teha, kui teised ei näikse su ponnistusist aru saavat ega sind toetavat. Kuigi praegu paistab, et Valton on sarjale ilusa hoo sisse saanud. Usutavasti ei ole maailmas just palju keeli, kus oleks olemas sellises mahus ülevaade soome-ugri luulest. Soomestki ei oska praegu paralleeli tuua. Esteetiliselt Mul on käes kolm täitsa põnevat, üsna erinevat raamatut: Moskvas resideeruva moksa autori Vassili Krigini muhe ja mõtlik, filosoofiline "Abistan Sisyphost", mari klassiku Valenti Kolumbi (Marimaal rajati rahvusliku liikumise tõusuajal temanimeline keskuski! Valtoni koostööpartneriks tõlkija ja koostajana on siin Albertina Ivanova) "Kes paneb jõe põlema" ja udmurt Rafit Mini "Viimane rändaja" (teine tõlkija-koostaja Nadezda Pchelovodova)
aga sinna jäetud jäljed osutusid sügavamaks, kui oleks osanud oodata. Enamik neist lahkus Soomest 1944. aasta veebruaris, valdavalt Rootsi, kus osa leidis uue kodumaa, osale osutus see aga ajutiseks vahepeatuseks. 6.2.2. Eesti džässmuusikud Rootsis Millise mulje jättis meie tippmuusikute tase võrrelduna Rootsi kolleegidega? Teadaolevalt algas džässmuusika areng Rootsis peaaegu kakskümmend aastat varem kui Eestis ning oli loomulik, et oma arengus olid nad meist ja Soomestki tubli sammu ees, seega ei pruukinud nende arvamus Soome kriitikute ja muusikute arvamusega ühtida. Kas suutsid Eesti muusikud siin oma nime kohalikule muusikaavalikkusele teadvustada? Stockholmis Svensk Visarkivi 276 ja Rootsi Džässiföderatsiooni arhiive uurides selgus, et 1940. aastate tuntuim Eesti džässmuusik Rootsis oli laulja Eugen “Massa” Raudsepp, kes pälvis ka kohaliku muusikakriitika positiivse tähelepanu. Tegelikult sai E. Raudsepp hakkama kõigi
annaabi.ee 
