kunstniku intensiivse töötahte tulemused. Bruno Luki tõlgitsemises tundub iseloomustava omadusena rahulik joon, mispärast vististi kogu kava oli koostatud palades monumentaalse, ehk jällegi kõlavärvide mitmekesidusega hoopleva ilmendiga." Luki kontserttegevus ei katkenud ka Teise maailmasõja päevil. Mobiliseerituna Venemaale, osales Lukk aastatel 1942-1944 Jaroslavlis moodustatud Eesti Riiklike Kunstiansamblite töös. Enamasti 3-4 esinejaga kontsertidel astus Lukk üles mõne soolopalaga, vahel mängis duos Anna Klasiga ning saatis klaveril soliste. Tema ansamblipartnerite seas olid viiuldaja Vladimir Alumäe, sopran Olga Luns ja tenor Aleksander Arder. Tagasi Tallinna tulles, hoogustus tegevus ansamblites ja solistina sümfooniakontsertidel. Sooloesinemised muutusid harvemaks. Viimane esinemine solistina orkestri ees toimus aastal 1969 ja oli pühendatud Luki 60. aasta juubeli tähistamiseks. Eri
Mida see kvartett mängis, pole mainitud. Kogu kavast on üsna suur osa lauljate kaastegevusel – 12 numbrist 7 puhul on mainitud lauljat solistina: kahel juhul Friedrich Kaasik, kes oli osalenud ka Veebeli eelmistel kontsertidel (viiuldajana), ja viiel juhul Inge Põder. Vokaali osatähtsuse tõus kavas ongi ilmselt seletatav I. Põdra esilekerkimisega. Esimest korda Eestis tutvustatakse sellel kontserdil kuulajaile vibrafoni, millel esineb Uno Elts soolopalaga “Tormented” ja ka eelviimase numbrina kavas olnud seksteti koosseisus. Peale V. Rusti “Colibri” on kõik palad P. Veebeli seades. Kavas on ka varasematel kont- sertidel esitatud palu, nagu “Dinah” ja “Alexander’s Ragtime Band”. Kas kasutusel olid vanad seaded või tegi Veebel neist uued, kaasaegsemad seaded, ei ole teada. Viimasele võimalusele viitab “Alexander’s Ragtime Band’i”, mis on tüüpiline diksiländstiilis lugu, paigutamine svingi
annaabi.ee 
