tootma kooleratoksiini. Eestis registreeriti 1993. a. kaks koolerajuhtu. Ilmselt oli haigus toodud sisse Bulgaariast. Ohtlik on see, et pärast haigusest paranemist võib ca 20% inimestest jääda bakterikandjateks. Resistentsust Abdele ei teki sageli ja seetõttu allub koolera päris hästi AB ravile. Kooleratoksiin on valguline, kodeeritakse kromosoomis ja koosneb erinevatest subühikutest: A1, A2 ja 5 B-subühikut. B-subühikud seostuvad spetsiifilise retseptoriga gangliosiid G1ga sooleraku pinnal. Seejärel A1-subühik aktiveerib adenülaadi tsüklaasi ja tõuseb cAMP tase. See põhjustab soolade ja sellelga kaasneva vee hüpersekretsiooni rakkudest soolevalendikku. Raviks kasutatakse suu kaudu soolalahuse jootmist. Sobib lahus, kus on (g/l) glükoosi 20; NaCl- 4.2; KCl- 1.8). AB ravi (tetratsükliin). Kui olete reisil mõnes koolera endeemilises piirkonnas, siis: 1. Jooge ainult pudelivett. 2. Mitte juua jääkuubikutega jahutatud jooki, 3
Ühe raku piil kinnitub teise raku külge, siis lüheneb ja bakterid lähenevad üksteisele. S-engine. 2. Seiklev (adventurous). See on juhuslikum liikumine ja see võib toimuda lima eritamise abil. Sellist liikumisviisi oletati juba 75 aastat tagasi. A-engine. Bakterid saavad kasutada eukarüootse raku masinavärki, et liikuda rakust rakku. Listeria monocytogenes ja Shigella suudavad liikuda ühest sooleepiteeli rakust teise, polümeriseerides sooleraku aktiini monomeere filamentideks. Raku taha moodustub propellerina töötav aktiinisaba Gaasivakuoolidega liikumine Gaasivakuoolid koosnevad valgulise membraaniga gaasipõiekestest. Gaasipõiekesed on eriti levinud tsüanobakteritel ja ka halofiilsetel arhedel. Nüüd on leitud neid ka näiteks aktinomütseetidel. Hiljuti kirjeldati nad ka tinglikul patogeenil Serratia marcescens. Tema genoomis on 17 kb DNA piirkond, milles paiknevad gaasipõiekeste moodustumiseks vajalikud geenid
annaabi.ee 
