või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. 2. Võta juurekakk ja sega see leige veega, seejärel sega juurde matist jahu ja sega saadud mass korralikult käe või kulbiga läbi. Raputa segule jahu peale, kaaneta nõua ja kata riidega ning tõsta see sooja kätte hapnema.Järgmisel päeval proovi hapukust. Pese käed ja hakka tainast sõtkuma kuni tainas on sitkem ja enam käte külge ei jää
Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 1516 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Kakule pisteti sisse rukkipead. Nende püsimajäämise järgi ahjukuumuses otsustati pereliikmete käekäigu üle järgmisel aastal. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. Jõululeibadega seotud kombestik pidi tagama leiva jätkumise peres aasta läbi, kindlustama õnne karjale, edendama viljakasvu, ennustama perele tulevikku (Astel, 1992). Jõululeib seisis kogu jõuluaja laual lahti lõikamata. Poolt leiba ei tohtinud iialgi lauale panna, pidi ikka terve olema. Alleshoitud jõululeib jagati enamasti karjalaskepäeval, künnipäeval või mõnel muul tähtpäeval kariloomadele.
annaabi.ee 
