Keskajal oli soolatud heeringas Liivimaal tähtis importkaup, kusjuures neid veeti sisse lausa mitmest piirkonnast. Kaugelt vedu, rikkalik soolasisaldus ja suur nõudlus muutsid heeringa keskajal küllaltki kalliks peoroaks. Nüüdisajal tundub see imelikuna, kuid kallist kraamist ei lasknud tol ajal ka rikkad grammigi raisku minna. Tallinnas pakuti jõukate kodanike õllemaitsmispeol eraldi söögikorrana lausa praetud heeringapäid. Loomulikult lasti ka heeringatel endil heamaitsta. Soolaheeringa suhteline populaarsus põhines mitmetel tõdedel. Esiteks, paastu ajal liha süüa ei tohtinud, kala aga küll. Teiseks, erinevalt soolalihast säilis heeringas tolleaegsetes tingimustes paremini. Kolmandaks, heeringas oli valgu- ja rasvarikas kala, mis selleaegsete inimeste maitsmismeeltele eriti tervitatav oli. Hansa kaupmehed müüsid kuivsoola heeringat, mille veesisaldus oli väike, kuivaine kogus aga suhteliselt suur. Vähetähtis polnud seegi, et tünnidesse soolatud heeringat
19.sajandil Norrast arenes ,,odava hinnaklassi" merenduse suurriik. Oluline arengutegur: elanike arv peaaegu kahekordistus (1815-1870), jõukamad emigreerusid USA´sse ja vaesemate ränne kalastajateks Põhja-Norrasse. Ka linnade ja saekaatriteasulate kiire kasv. 1870 15% elas linnas, 1910 29% . Rändamise tulemuseks ühiskonna radikaliseerumine. A) Kalastus Norras Kõikjal rannikualadel - heeringas (põhjas) ja tursk. Viiendik Norra eksporttuludest: soolaheeringa eksport Läänemere regiooni, kuivatatud tursk Vehemere piirkonda, kesk-Euroopasse, Rootsi, värske lõhe ja makrell SB´sse (jää sees). Tursa maksast kalamaksaõli eksport, kalakonservitehased 19.sajandi II poolel B)Metsatööstus Norra sisemaal Saeveskite jaoks ideaalne loodus: 18.sajandil palju ja eksport SB´sse , aga taandareng 1800-45. SB vabakaubandusest sai Norra väliskaubanduse ja rahvamajanduse jaoks oluline arengutegur (1849---). Norra majandus suundus SB´sse
annaabi.ee 
