Seevastu kevadeti on sookurgedel kange tantsuhimu. Kui neid keegi ei häiri, moodustavad nad tihti ringi ja alustavad hüpeldes ja tiibu lehvitades tantsu. Aegajalt viskavad pea kuklasse, tiivad ja suled tõusevad kohevile ja siis kaigub kaugele uhke trompetihüüd. Niisugust hüüdu võib kuulda üksikutel vesistel aladel ka hiljem, kui rändlinnud meilt juba ammu lahkunud on. Nii tervitavad päikesetõusu need vähesed sookured, kes meil Eesti pesitsevad. Sookurepaar on harjunud omaette elama. Midagi kahtlast märganud sookurg libistab end pesalt ja hoidudes maadligi nagu luuraja sõjamängus, roomab vaikselt pesalt eemale. Alles tükk maad eemal tõuseb ta jalule ja hiilib veelgi kaugemale, et siis lendu tõusta. (Rein Maran) MUST TOONEKURG Must- toonekurg kardab inimesi. Tema ehitab oma elamise meist nii kaugele metsalaande, kui vähegi võimalik. Valitud elupaik on tavaliselt sedalaadi mets, kus inimene pole mitukümmend aastat saega toimetanud
. Ja õigupoolest ongi ju mu eesmärgiks rabakonnade kudepaik seljandike ja Põhjaka raba vahel. Õhtusele ringile lähen kell kaheksa (Moskva aja järgi). On vaikne, lompidele hakkab juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt. Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide värvidki on jaheduses hoopis kirkamad. Kell pool kümme hakkab lendama nepp, rästad ja punarind on lauluhoos, pool tundi hiljem turluututab raba pool sookurepaar, ju on neil kusagil vanade turbaaukude kandis pesapaik. Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg-kakk, aga vaikib samas. Viin mikrofonid seekord pisut tuulekindlamad suundmikrofonid kolmjalaga vette rohu
annaabi.ee 
