Kooli esimeseks direktoriks oli Enn Terasmäe, kes pidas seda ametit viis aastat. Siis asus kooli etteotsa Osvald Ojaveer, kes oli sel ametikohal kuni kooli likvideerimiseni fašistliku okupatsiooni päevil. Koolis õppis noormehi üle kogu Eesti. Selleks, et koolis hakkama saada, pidid olema tugev ja töökas poiss. Nõrgad langesid õige pea välja. Õppeaineid oli palju. Peamine rõhk oli edaspidises töös vajaminevatel ainetel: maaviljelus, sookultuur, maaparandus, geodeesia, loomakasvatus, piimandus, turbatehnoloogia, arvepidamine. Olid ka üldained. Lisaks õpiti aiandust, tervishoidu ja suurt tähelepanu pöörati ka laulmisele. Kooli lauluõpetaja oli Linda Raus, kes pani poisid laulma ja isetegevust tegema. Suures aus oli ka kehaline kasvatus. Suvel saadeti kõik õpilased riigimõisatesse praktikale. Seal ootas poisse ees füüsiline töö, kus tuli kasutada õpitud teadmisi. Tuli käsitsi kaevata kraave, teha loodimistöid jne
tähelepanu pöörama kohapeal kasvatatavatele söödakultuuridele. Veisekasvatus nõudis ka vastavat söödabaasi. Põldheinakasvatuse laiendamise kõrval hakati senisest ulatuslikumalt parandama 1860-ndatel aastatel Saksamaa eeskujul madalsooniite. Tootmise laiendamiseks püüti söödakultuuride kasvatamiseks kasutusele võtta seni kasutamata madalsoid. Hakkas arenema soode kuivendamine nende viljelusse võtmise eesmärgil ehk nn. sookultuur, mis sai alguse siinsetes mõisates alates XIX sajandist (peamiselt 1830-ndatest aastatest) ning selle juhtijaks ja õhutajaks kujunes Liivmaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. 3. Eestis põllu ja metsamaal kasutatavad kuivendusviisid on: 1. kraavkuivendus 2. Drenaažkuivendus 3. Polderkuivendus. 4. üleujutuste reguleerimine Ehituste juures kasutatakse ka vertikaalkuivendust ja maapinna tõstmist. 2.3.2. Kraavkuivendus Maa kuivendamine kraavidega on Eestis olnud kasutusel aastasadu
annaabi.ee 
