muutunud järjest suuremaks, soojapidavamaks ja kergemaks ning klassikaline vee liikumisprotsess on müüritises muutunud. Seeläbi on suurenenud horisontaalpragude teke järgmistel põhjustel: Väiksema materjalitihedusega müürimaterjalidel tekivad eri soojusjuhtivusega materjalide vahel kergemini termilised pinged. Soe ja külm ehitusmaterjal samas tasapinnas viivad horisontaalpragude tekkeni. Näiteks gaasbetoon-plokkidest laotud müüritises on plokil ja vuugisegul tunduvalt erinevad soojusjuhtivused, mis tekitab termilisi pingeid. Suureformaadilistest ehituskividest müüritises jaotuvad pinged üle vuukide ebaühtlasemalt ja tugevamalt kui väikeseformaadilistest ehituskividest müüritises. Pinged, mis varem olid jaotunud ühtlasemalt üle kogu müüri, kontsentreeruvad, mille tulemusel tekivad praod. Sageli kasutatakse müürimördis liiga tugevat mörti, mis on ka üheks pragude tekkepõhjuseks.
Puitu uuritakse õhukuivalt, kus selle niiskusesisaldus ligikaudu 12% on standard. Puidu tihedus oleneb väga puuliigist. Väikseim balsal (100-120 kg/m3), suurimaga raudpuu ja guajakipuu (1400 kg/m3). Tihedad puidud on kõvad, valmistatud isegi masinate detaile. Eestis tihedus enamasti 400-800 kg/m3. Elektrijuhtivus sõltub suuresti niiskusest, eriti 0-30% vahemikus, sõltub ka puuliigist ja suunast. Soojusjuhtivus kasvab tihedusega ja niiskusega, (soojusjuhtivused: õhk 0,16, puit 0,4-1,2, vesi 4, betoon 4,5). Bioloogiline vastupidavus sõltub puuliigist, vanusest, malts-või lülipuit. Malmid. Malmideks nim Fe-C sulameid, mis sisaldavad C-d üle 2,14%. Kõige enam kasutatakse malme, kus C-d 2,8-3,8%. Valges malmis on C seotud tsementiidi kujul, seetõttu kõva, rabe, raske töödelda. Hallis malmis suurem osa C-st vaba grafiidi lehekeste kujul, väikese kõvaduse,
1,05 W/(m2·K) (RT 43 – 1937, art. 386) soojus- tehniliste arvutuste alusel 1937. – 1939. aastatel insenerkoja välisseinte uurimise komisjoni poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli toonaste puitseinte soojusjuhtivus vahemikus 0,54…0,92 W/(m2·K), vt. Joonis 2.23. Seinte soojusjuhtivuse võrdluse juures tuleb teada, et püstplanksein ja sõrestiksein on oluliselt väiksema õhupidavusega, mis suurendab ruumide küttekulu. Joonis 2.23 Puitseinte mõõdetud soojusjuhtivused (Insenerkoda 1939). Eesti vanemad puitkorterelamud olid ehitatud üldjuhul rõht- või püstpalkseintega ning ilma täiendava soojustuseta välisseintel, vt. Joonis 2.24 kuni Joonis 2.26. Esines ka sõrestikseintega korterelamuid. Joonis 2.24 Rõhtpalkseintega korterelamu (vasakul) ja püstpalkseintega korterelamu (paremal) välisseinakonstruktsioon. Valdavalt on välisseinad väljastpoolt kaetud laudvoodriga, kuid esineb ka krohvitud palkseinu, vt. Joonis 2.25 ja Joonis 2
annaabi.ee 
