ja jämedalt seltskondlik. Nende kahe palge (kiusu ja sõbramehelikkuse) kummaline kokkusobitumine, tehnilises keeles nn. ,,ridade interferents" ühes ning samas isikus annab suurepäraseid humoristlikke efekte; see humoristlikkus kulmineerib Pearu iga uue riuka juures, sest me teame, millega see lõpuks laheneb; ja laheneb see enamasti vanamehele mitte küllalt ea- ja seisuseväärika allajäämisega. Leiutatud kuju on Tammsaarel ehtne ja ainulaadselt mahlakas. Inimlikult soojuselt kerkib see raamatu lõpul ja edaspidiseis köiteis isegi kaugelt sümpaatsemaks vastasmängija Andrese omast. Suur osa koomikast, mis piirab Pearu isikut, sõltub muidugi ka ta kõne originaalsest laadist (dia- ja monoloogitehnikas pole Tammsaare ennast kusagil enam siinantust ületada suutnud, kuigi just sõnamäng on Tammsaare tugevamaid külgi). Pearu kõnetehnika seisab suurel määral piibliliku väljendusviisi parodeerivalt koomilises transponeerimises tüserealistlikesse
Heameelega vaataksin 313 korra järele, kuidas lugu seisab, aga ma ei julge, ma olen jänespüks.» Gabriel võitles kaua iseenesega. Viimaks astus ta ometi kikivarvul küüni uksest sisse. Agnes magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsilikke vorme täiesti ara varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta pea alla pannud, kuldsed juuksekiharad keerlesid puhtal, valgel otsaesisel; paled õhetasid une soojuselt, poollahtiste huulte vahelt läikis tumedasti sinakasvalge pärlirida; terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma valatud. Gabrieli meelest oli, nagu teeks ,ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust, aga ta ei võinud parata, ta oli kui paigale kinni naelutatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat ja tundis, kuidas viimane ärritus uhke rüütlipreili vastu ta südames sulas ja selle asemel imeline liigutus, suure õnne aimus ja suure valu kartus asus
annaabi.ee 
