tallavad seemneid maasse. Kuid seejärel, kui noored puud on juba kasvama hakanud, on karjatamine metsa järelkasvule kindlasti kahjulik. Järgneval aastakümnel karjatamise surve metsale vähenes, sest talud tugevnesid ja rajasid juurde produktiivseid rohumaid ja karjamaid. Sõjajärgsel ajal polnud loomade karjatamine metsas enam terav teema, sest kariloomi oli vähem ja lagedaid rohumaid piisavalt. Heina varumine sooheinamaadelt, puisniitudelt ja metsalagendikelt laienes samuti nagu karjatamine, sedamööda, kuidas tihenes asustus ja suurenes kariloomade hulk. Eriti ulatuslik oli see 18. sajandist kuni 1940-ndate aastateni. Suurim oli nn. looduslike niitude pindala Eestis ilmselt 19. sajandi lõpul. Pärast seda, kui Eesti iseseisvus, said talud juurde niite endistelt mõisamaadelt ning vajadus puisniitudelt ja metsadest heina varuda kahanes. Ometi oli näiteks puisniite 20. sajandi 30-ndatel
rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis. Taludes peeti palju tööloomi, sest nendega hariti nii mõisa kui oma põllud. Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid, vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Lehmade piimaand oli siiski vilets ja sellele ei pööratud ka erilist tähelepanu. Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha- ja sooheinamaadelt. Heinamaade rohkuse tõttu oli veisekasvatus enam arenenud Lääne- ja Loode- Eestis. Karjamaadeks jäid viletsamad maalapid ning mets. Loomi karjatati ka kesal, peale vilja ja heina koristamist kõrrepõldudel ning heinamaadel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Mesindus Mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda
annaabi.ee 
