Metaan Kaspar Kaare Markus Sepp Metaan Metaan ehk metüülhüdriid (molekulvalem CH4) on lihtsaim alkaan ja süsivesinik, küllastunud süsivesinike homoloogilise rea esimene liige. Metaani avastas ja isoleeris esimesena Alessandro Volta ajavahemikus 1776 1778, uurides Lago Maggiore soogaasi. Füüsikalised omadused Metaan on värvitu ja lõhnatu ning maitsetu gaas. Metaani molaarmass on 16,0425 g/mol. Metaani sulamistemperatuur -182,5 °C [1], keemistemperatuur -161,6 °C Metaani molekul on tetraeedrilise kujuga. Sidemenurgad on 109,5 kraadi. Süsiniku ja vesiniku aatomi vaheline kaugus on 108,70 pikomeetrit. Metaan on hüdrofoobne. Keemilised omadused Metaan põleb sinise leegiga. Tema leekpunkt on -188
Metaan tekib looduses anaeroobsetes tingimustes mikroorganismide (bakterite) elutegevuse käigus orgaanilise aine, eriti tselluloosi lagunemisel (anaeroobne lagunemine). Seda esineb näiteks soodes ja mudastel aladel. Palju metaani on imetajate soolegaasides ning seda eraldub ka mäletsejate sõnnikust. Rohkesti metaani tuleb ka riisipõldudelt. Suurem osa atmosfääri metaanist pärinebki tänapäeval karjakasvatusest ja riisikasvatusest. Metaan on maagaasi (6090%) ja soogaasi peamine komponent. Teda sisaldub ka kaevandusgaasis, naftagaasis ja tahkekütuste uttegaasides. Metaani leidub maapõues söekihtide vahelistes tühimikes, kust ta söe kaevandamisel vabaneb. Metaan on Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni atmosfääri põhikomponent. Metaan on lämmatav gaas. Kui halvasti ventileeritud suletud ruumi tungivad metaani aurud, võivad need õhust hapniku välja tõrjuda. Kui seda gaasi tükk aega sisse hingata, võib surra lämbumise tõttu
annaabi.ee 
