laastavalt ja olukord muutus kriitiliseks. Ning et mitte hävitada looduslikku kooslust ja keskkonda hakati uurima kas oleks võimalik luua meetod, et valmistada tehislikku soodat.1719. a töötas Nicolas Leblanc välja , keedusoolast sooda saamisviisi (sulfaatmeetod). Leblanci meetodi puuduseks oli aga see , et kõrvalsaadusena tekkis HCl , mis saastas õhku ja reostas veekogusid. 18. sajandi lõpul töötas Belgia keemik Ernst Solvay eduka soodasaamise meetodi, lähtudes keedusoolast ja ammoniaagist. Tulemused olid väga edukad , ning seda hakatigi kasutama: Sadestunud lagundati kuumutamisel: Kõrvalprodukte ( , ) saab uuesti kasutada. 3 Kasutusalad Naatriumkarbonaadi üks põhilisi kasutus alasid on klaasitööstuses klaasi valmistamiseks. Kus
kristallsooda ehk pesusoodana. Ta on valge, vees hästi lahustuv tahke aine, mille vesilahus on hüdrolüüsi tulemusena aluseline. Sooda on klaasi ja pesemisainete oluliseks tooraineks. Kuni 18. sajandini saadi soodat põhiliselt soodajärvedest ja merevetikate tuhast, hiljem ka puutuhast. Puutuhas on aga soodat vähe, mistõttu sooda saamiseks hakati üha rohkem maha raiuma metsi, kuni olukord muutus kriitiliseks. 18. sajandi lõpul töötas välja belgia keemik Ernst Solvay eduka soodasaamise meetodi, lähtudes keedusoolast ja ammoniaagist. Sooda kuulub enamike pesupulbrite koostisse, sest ta muudab vee pehmemaks. Vee karedust põhjustavad kaltsium- ja magneesiumioonid, kuid soodalahuse mõjul sadestuvad need rasklahustuvate karbonaatidena välja ja nii muutub vesi pehmemaks. (Pildiallikas: autori erakogu) 3) NaHCO3 naatriumvesinikkarbonaat Naatriumvesinikkarbonaat on rahvapäraselt tuntud kui söögisooda
annaabi.ee 
