Tallinna köösnerite tsunfti vanim skraa (põhikiri) aga on säilinud tunduvalt hilisemast ajast, nimelt aastast 1453. Erinevalt Riiast, ei seatud tollal tsunfti pääsemiseks rahvuslikke kitsendusi. Tallinnas otsustas kõik köösneri meisterlikkus. Tallinnas kanti kõige enam oravanahka, kõige hinnalisemaks loeti talvist ehk halli nahka. Oravanahkade kõrval esines sagedamini nugise-, nirgi- ja kärbinahku. Hoopis haruldased olid sooblinahad, mida vene kaupmehed kalli raha eest sisse tõid. Nii olevatki Tallinna raehärrad pidanud nõu, kas mitte naistel sooblinahkade kandmist ära keelata, kuna muidu vene kaupmehed kõik Tallinna kulla ja hõbeda sel moel ära pidid vedama. Nagu 1786. ja 1811.a. eri skraadest võib järeldada, kuulus köösneritööde hulka metslooma- rebase-, karu-, hundi-, ilvese- oravanaha parkimine ja sellest karusnahatoodete valmistamine.
OPHELIA: Mis on, mu prints? HAMLET: Ei midagi. OPHELIA: Te olete lõbus, mu prints. HAMLET: Kes, mina? OPHELIA: Jah, mu prints. HAMLET: Jumaluke, parim komödiant! Miks ei peaks inimene lõbus olema? Sest vaadake, kui rõõmus mu ema välja näeb ja mu isa suri kahe tunni eest. OPHELIA: Ei, kaks kord kahe kuu eest, mu prints. HAMLET: Nii ammu? No siis las vanakurat kannab musta, mina tõmban endale sooblinahad selga. Taevake, kaks kuud tagasi surnud ja pole ikka veel unustatud! Siis on lootust, et mälestus suurest mehest võib elada pool aastat kauem kui mees ise. Tuleb Polonius ja näitlejad. POLONIUS: Parimad näitlejad maailmas igal alal, olgu see tragöödia, komöödia, ajalookroonika, pastoraal, pastoraalne komöödia, ajalooline pastoraal, traagilis-ajalooline mäng või traagilis-komöödialik- ajalooline