(vokaalid, eesvokaalid, klusiilid jne). Loomulikke klasse võib seega olla erinevatel abstraktsioonitasanditel. Mõned puhtloogiliselt võimalikud rühmad, nt [u, o, ä] või [p, t, s] oleks ebaloomulikud, kuna neid ei saa moodustada mingite foneetiliste tunnustega nii, et samasse rühma ei kuuluks samade tunnuste abil teisi häälikuid. Mida avatum kõnetrakt, seda sonoorsem ehk kõlavam on moodustatav häälik; kõige sonoorsemad on madalad vokaalid, kõige vähem sonoorsed klusiilid. Foneemi olemus Tähendusopositsioon näitab erinevatesse foneemidesse kuulumist, täiendav jaotumine ja vaba vaheldus seevastu samasse foneemi kuulumist. Foneem on suhteliselt abstraktne häälikusüsteemi üksust tähistav üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Täiendav jaotumine tuleneb üldiselt koartikulatsioonist. Vaba vaheldus esineb kõiges,mida inimene teeb, see võimaldab meil vastavalt
Algus + tuum (CV) > algus + tuum + kooda (CVC) või tuum (V) > tuum + kooda (VC) CV on kõige lihtsam, eksisteerib kõigis keeltes. Kui lisada CV-le kooda, saab CVC. Kui CV-algus ära jätta, saab lihtsalt V. CVC ja V on keskmise keerukusega silbid. VC puhul on tuumale lisatud kooda ja algus ära jäetud keerulisim silp, paljudes keeltes puudub. Kui algus, tuum või kooda koosneb mitmest segmendist, on tegu kompleksse alguse, tuuma või koodaga. 5. Sonoorsusskaala Kõige vähem sonoorsed on klusiilid. Kõige sonoorsemad vokaalid. Sonoorse ja mittesonoorse vaheldumine peaks säilima ka keerulisemate silbistruktuuride puhul. Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m) Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale.
annaabi.ee 
