Ajaloo vältel on psüühikahäiretega inimestesse suhtutud mitmeti. Igas kultuuris on esinenud ajajärk, kus vigastuste ja haiguste põhjuseks peeti kurjade vaimude pahatahtlikkust. Esimesi mõtteavaldusi, mis ei seostanud ebanormaalset käitumist üksnes üleloomulike jõududega, leiame antiigi pärandist. Vanakreeka arst Hippokrates oli veendunud, et inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ning psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.Ta kasutas nende raviks nii psühho- kui ka somatoteraapia võtteid: manustas haigetele rahustava, ergutava või lahtistava toimega drooge jms ning jälgis, et haigetega käitutaks rahulikult ja sõbralikult. Keskajal seostati Euroopas saatanaga nii vaimuhaigeid kui ka nõidu, neid kiusati ja piinati, põletati tuleriidal, selline käitumine kestis 18.sajandini. 18sajandi lõpul pääses võidule teaduslik lähenemine ning psüühikahäiretega hakkas tegelema psühhiaatria kui arstiteadus valdkond. Nüüdisaegsed käsitlused
Hippokrateselt pärinevad mitmete psüühikahäirete kirjeldused (sünnitusjärgne psühhoos, palavikust tingitud deliirium, alkoholideliirium, melanhoolia, aga ka hüpohondria). Hippokrates tegi samuti tähelepanekuid psüühikahäirete kohta somaatiliste haiguste korral (sümptomaatilised psüühikahäired). Hippokratese arvates olevat suur tähtsus psüühikahäirete tekkes verevarustuse häiretel. Hippokrates kasutas psüühikahäirete raviks psühho- ja somatoteraapia võtteid ravimtaimi, lahtisteid, aadrilaskmist, veeprotseduure, dieete. Lähtuvalt humoraalteooriast pöörast ta tähelepanu ka elutingimustele. Kokkuvõtvalt kirjutab J. Saarma, et Hippokrates oli empiirika kaudu jõudnud säästva psühhoterapeutilise reziimi ja tegevusteraapia juurde. Antiikmaailmast vajaks veel mainimist Platon, kes oli üks esimesi, kes mainis psüühikahäirete põhjustajana teravaid psüühilisi elamusi (araablased hiljem korraldavad vastavas vallas loomkatseidki)
annaabi.ee 
