Närvi- ja vaimuhaigused (somaatikud versus psüühikud) Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, kuni selleni välja, et peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat. Piltlikult öeldes räägiti siis vaimu haigusest. (tuntud psüühik - Johann Heinroth (1773-1843)) Materialistlikel positsioonidel olnuid tuntakse nn somaatikutena (Wilhelm Griesinger (1817-1868), Kaspar Max Brosius (1825-1910)). Materialiste toetasid arenevad loodusteadused Venemaalt näiteks füsioloogide Ivan Setsenovi (1829-1905) ja Ivan Pavlovi (1849-1936) tööd. Esimeselt ilmus 1863. a teos Peaaju refleksid, mis nagu nimigi vihjab, viis vaimuhaiguste küsimuse selgelt närvisüsteemi häirete pinnale. See seltskond niisiis kõneles närvi haigustest. (Nad said toetust ka väljastpoolt organismi
Sellest omakorda sai alguse diagnoos, ravi jne. Omavahel võitlesid materialistlikud ja vitalistlikud ideed. Viimaseid esindasid nn psüühikud, nt Johann Heinroth (1773-1843). Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat. Piltlikult öeldes räägiti siis vaimu haigusest. Materialistlikel positsioonidel olnuid tuntakse nn somaatikutena, nt (Wilhelm Griesinger (1817-1868), Kaspar Max Brosius (1825-1910)). Materialiste toetasid arenevad loodusteadused nt Vene füsioloogide Ivan Setsenovi (1829-1905) ja I. Pavlovi tööd. Esimeselt ilmus 1863. a teos Peaaju refleksid, mis nagu nimigi vihjab, viis vaimuhaiguste küsimuse närvisüsteemi häirete pinnale. See seltskond niisiis kõneles närvi haigustest. (Nad said toetust ka väljastpoolt organismi lähtuvate faktorite uurimisest, haigustekitajate ja