oluline roll vesiniksidemete moodustumisel. Lahustamisel on põhitõde, et sarnane lahustub sarnases. Polaarsed ühendid lahustuvad üldiselt paremini polaarsetes lahustites (vesi, dimetüülsulfoksiid, N,N-dimetüülformamiid, madalamad alkoholid) ja vähepolaarsed ühendid lahustuvad paremini mittepolaarsetes lahustites (eetrid, süsivesinikud). Anorgaaniliste soolade lahustamiseks on orgaanilistest lahustitest (solventidest) kõige sobivamad dimetüülsulfoksiid ja dimetüülformamiid. Kui lahustit on vaja hiljem lihtdestillatsioonil eraldada, on oluline ka lahusti lenduvus. Paljusid anorgaanilisi aineid (metalle, mineraale) saab viia lahusesse kasutades hapete või aluste vesilahuseid, kuid siin on tegemist keemilise lahustamisega kusjuures toimub keemiline reaktsioon. Lahuste liigitamine: -Tahked lahused -Vedelad lahused -Gaasilised lahused -Lahustamine kompleksina
valgumolekulid ühesuguse laengu ja agregatsiooni ega väljasadestumist ei toimu. Valkude denatureerimisest tingitud väljasadestumine sõltub keskkonna pH-st. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega Töö teoreetilised alused: Töö eesmärgiks oli järeldada, kas munavalgule orgaanilise solvendi lisamisel toimub pöörduv või pöördumatu denaturatsioon. Katse põhineb veega segunevate orgaanilistest solventidest, nt. atsetoon, etanool, põhjustatud valgumolekulide aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale ehk toimub valgu dehüdratiseerumine, kus valk sadestub välja. Valgu pöörduv denatureerumine toimub, kui sadestit lisada ettevaatlikult, ja kui sadesti kontsentratsiooni vähendada veega, lahustub tekkinud sade uuesti. Valgu pöördumatu denaturatsioon toimub, kui orgaanilist solventi lisada kiiresti või suures koguses. Töö käik:
Funktsionaalrühmad, mis soosivad vees lahustumist on näiteks karboksüül, karbonüül, hüdroksüül, amino, karbamoüül, sulfhüdrüül jne. Kui ained, mis sisaldavad intramolekulaarseid (molekulisiseseid) vesiniksidemeid vees lahustada, siis võivad osad (või kõik) intramolekulaarsed vesiniksidemed asenduda vesiniksidemetega veemolekulide osalusel. Kuid vees ei lahustu mitte ainult vesiniksidemete doonorid ja aktseptorid. Erinevalt enamikust orgaanilistest solventidest on vesi heaks lahustiks ioonsetele ühenditele. Näiteks söögisool NaCl, mis esineb tahkel kujul stabiilse ioonvõrega kristallina, lahustub vees hästi. Vastus peitub veemolekulide polaarsuses. Veemolekulide dipoolid interakteeruvad katioonide ja anioonidega põhjustades viimaste hüdraatumist. Hüdraatunud ioon on ümbritsetud veemolekulide kihtide poolt (hüdratatsiooni kihid) (joonis 3.3). Paljude ioonsete ühendite nagu NaCl vees lahustuvus on tagatud kahe faktori poolt
annaabi.ee 
