Ferdinand Hodler rahvusroman- tilised muistendiainelised komposit- sioonid LOOMING Portreedes rõhutas vaimsust, sisemist väärikust ja dramatismi 1911-1912 lõi oma parimad sümbo- listlikud tööd Saksa ekspressionismiga kokku puutudes ilmusid tema töödesse veelgi teravamad emotsioonid ahastus, hirm, iha ja eredamad värvid Eestisse tagasi tulles muutus üheks nõutavaimaks portretistiks Looming muutus rahulikumaks, tasakaalukamaks ja soliidsemaks LOOMING Tegi suurepäraseid portreid nii seltskonnadaamidest kui ka kultuuritegelastest Maalides ja joonistustes sulasid kokku pea kõik moodsamad kunstivoolud 1919 algas kunstniku vaikiv ajastu, kuna kriitikud süüdistasid teda akademismis (eluvõõras, akadeemilisi traditsioone dogmaatiliselt järgiv ainekäsitlus teaduses ja kunstis) Alates 1930 viljeles taas rohkem maastikumaali TEOSED PORTREED: MAALID Konrad Mägi Mererand
ihkavad.» «Tänaval paneb inimesele järele vaatama ikka stiilsus ja hea maitse. Kogu komplekt. Rõiva väljakandmisoskus. Ka eneseuhkus, olek, hoiak, rüht. See kuulub asja juurde ja on ehk tähtsamgi kui riietus. Aga just neist on meie inimestel puudu.» «Mina usun mugavusse. Ideaalis peaks rõivas olema nii mugav, et inimene ei pane tähelegi, et tal midagi seljas on.» «Mõni väidab, et must kõigile ei sobi. Mina arvan vastupidi. See on kõige lollikindlam ja teeb kandja soliidsemaks, isegi salapärasemaks ja põnevamaks. Must pikk kleit naise seljas mulle väga meeldib! Armastan ka ise musta kanda.» «Kingad annavad välimusele viimase lihvi. Võid ju heas kostüümis või ülikonnas ringi käia, aga kui jalanõud on väsinud, viltu tallatud või määrdunud, rikub see kogu pildi. Nii mõnigi kord tunnen kusagil lennujaamas muidu hästi riietatud kaasmaalase ära just lääpas kingade järgi.» Üks interviu temaga Mis tasemel on meie rõivakunst?
See on ainult meie asi, nagu need tassikõrvad, mis me tol korral murdsime. Aga kuhu te nad siis viskasite? Ei mäleta enam? Ongi ükskõik, sest see oli nii meeletu ja rumal. Vaene tädi! Aga mina olen nüüd hoopis teine, sest ma olen palju vanem. Kas usute, et ma nüüd mõistlikum olen? Usute või ei? Öelge päris otsekoheselt. Aga ärge parem vastake: ma näen juba teie näost, et te ei usu. Ja teate: teie pole ka mõistlikumaks läind või, nagu tädi kirjutas, soliidsemaks, mitte põrmugi. Sellepärast võingi ma teiega nõnda rääkida. Aga nüüd head päeva, sest tund on varsti läbi. Homme sõidan maale, oma teise tädi juure, papa arvab, et seal on mu tervisele kasulikum. Temal ja sellel tädil siin pole ju minu tarvis põrmugi aega, neil on ju nende poisid ja poiste supp. Nagu ikka! Nad ütlevad: nüüd oled isegi vana küll, et iseenda eest hoolitseda. Aga seda nad ainult ütlevad, sest tõepoolest peavad nad mind titaks
annaabi.ee 
