märtsil 1944.a. hävisid tulekahjus Ernst Idla diplomitöö ja ülikooli lõpudiplom. Ülikooli lõpetamist kinnitab 21. mail 1926. a. "diplomeeritud võimlemise -ja spordiõpetajale" E.Idlale saadetud kiri, milles loodetakse tema lõpudiplom väljastada talle lähemal ajal.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 13) Ernst Idlal avanes Berliinis ka võimalus omal käel tutvuda Euroopa 20. sajandi alguse eri võimlemissüsteemidega: tsehhi sokolite ühendus ja nende massivõimlemised, rootsi P. H. Lingi staatiline hügieeniline ja Rudolf Bode saksa võimlemine ning mitmed rütmika- ja tantsulise liikumise koolkonnad nagu Dalcroze ja Rudolf von Laban, kellest viimatimainitu lähtus paljuski vabatantsu teerajaja, ameeriklanna Isadora Duncani paljasjalgsest, antiiksele liikumisvormile rajatud tantsust (Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 9). Naasnud 1925
aastal keelas Preisi valitsus kehaliste harjutustega tegelemise koolides ja välis- väljakutel (Hasenheide võimlemisväljak suleti). Turnsperre (võimlemisliikumise keeld) kestis 1820-1842 aastani. Sel ajal hakati (salaja) võimlemisega tegelema sisetingimustes hakkasid tekkima võimlad, loodivõimlemisriistu, riistharjutuste tehnika muutus keerulisemaks. Kehaline kasvatus Tsehhimaal: 1881. a toimus Prahas esimene suurem võimlemispidu (SLJOT), kus esines 1600 võimlejat. Miroslav Tyrs sokolite võimlemisrühmade organiseerija, Praha ülikooli õppejõud. Töötas välja oma võimlemissüsteemi. Lindid, linikud, pärjad, rõngad on pärit tema ajast. Välja töötatud harjutusi iseloomustas sirgjoonelisis, ulatuslikkus, nurgelisus ja kiire tempo. sokolite võimlemisliikumine- loodi 1850ndate keskel vastukaaluks turnerite-liikumisele. Püüeldi nii neidudele kui noormeestele sobiva, rahvuslikku joont kajastava
annaabi.ee 
