ja viimane kord lubjaveega). Värvipinna uuesti värvimine on väga lihtne. Erinevaid värvitoone saab looduslike pigmentide lisamisega. Lubivärviga ei tohi töötada otsese päikesekiirguse käes: vesi aurustub sooja pinna tõttu väga kiiresti ja pinnale jääb kergesti pudenev lubjakiht. Vältimaks värvi ebaühtlast koostist ja tooni, peab töö käigus seda sagedasti segama. Samuti ei tohi unustada aknaklaaside katmist, sest lubi söövitab klaasi. Kui ei soovita värvida sokleid, ornamente jms, siis võib need katta õhukese savikihiga, mis pärast värvimist maha harjatakse. Kui on teada, et vana krohv või värvikiht sisaldas raudvitrioli, siis oleks hea ka uuele värvikihile lisada raudvitriolilahust. See ei ole pigment, kuid annab pinnale kollakaspunase varjundi, reageerides keemiliselt lubjaga. Lubivärvi retsept: 1 mahuosa lubjapastat 23 mahuosa lubjavett LUBJAVÄRVI NÄITED:
ning väljub läbi toiteploki. CPU pesa või sokkel on elektriline komponent, mis kinnitub trükkplaadile (PCB) ning on mõeldud CPU majutamiseks. See on spetsiaalne mikroskeemi sokkel, mis on disainitud väga suurte jalgade arvu jaoks. CPU sokkel omab mitut funktsiooni. Selle füüsiline struktuur hoiab CPU-d ja kandetuge jahutussüsteemile, hõlbustab protsessori vahetamist (samuti vähendab hinda) ning moodustab elektriühenduse nii CPU-ga kui ka PCB-ga. CPU sokleid leidub kõige rohkem lauaarvutites ning serverites, eriti sellistes, mis põhinevad Inteli x86 arhitektuuril. Sülearvutid kasutavad tavaliselt pinnale kinnituvaid CPU-sid. CPU sokli tüüp ning emaplaadi kiibistik peavad toetama CPU seeriat ning kiirust. Emaplaatide ehitus ja keerukus on läbi aegade muutunud. Kui esimestel PC'del (Personal Computer) olid emaplaadile integreeritud (emaplaadile ehitatud) vaid klaviatuuripistik, siis tänapäeval on neid pisut rohkem.
võtmine venis ja see oli ka üks põhjus, miks hakati hiljem vähehaaval üle minema püstpalk, püstpruss- või sõrestik-konstruktsioonile. Üldjuhul olid puitkorterelamud ehitatud kvaliteetselt ja kapitaalselt. Mõned, just vanemad (19. saj. lõpus või varem valminud) hooned on ehitatud väga madalal soklil, kus vundamendi maapealset peaaegu osa ei olegi. 20. saj. algul hakati järjest enam ehitama täiskeldriga hooneid ja tegema paremaid sokleid ja vundamente. Ehitusjärgne puitkonstruktsioon oli kapitaalne ja korralik. Asjaolu, et puitelamute praegune olukord on sageli kaunis kurb, ei tulene sellest, et nad oleksid halvasti ehitatud vaid on kujunenud eelkõige seetõttu, et nõukogude ajal, mil enamik korterelamutest oli natisonaliseeritud, jätsid majavalitsused need hooned enamasti ilma piisava hoolduseta. Nõukogude ajal puithoonestust ei väärtustatud ja mitmel pool nähti pikemas perspektiivis
annaabi.ee 
