Ema käib neid aeg-ajalt imetamas, paari kuu pärast söövad nad juba rohttaimi. Mõnikord imetab emasloom neid lausa talveni. Looduses elavad nad tavaliselt 7-8 aastaseks, harva 10 aastaseks. Sageli redutavad talled põllutaimestikus ja seetõttu jäävad töömasinate alla. VAENLASED Metskits on oluline jahiuluk, tema arvukust talvise lisasöötmise, kiskjate arvu piiramise ja küttimisega reguleerida. Metskitse suurimad vaenlased on ilves ja hunt, kuid ohtlikud on ka hulkuvad koerad. Sokkusid võib küttida 1.juunist 30.novembrini ning kitsi ja tallesid 1.septembrist 30.novembrini. Eesti aladel on olnud metskitsed vahelduva arvukusega 10 000 aastat. Haruldane oli ta meil 18. Ja 19. sajandil. KOKKUVÕTE Metskitsed on meie metsade üks graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ja peenikesed jalad. Saba ümber on valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Sarved on ainult sokkudel (isastel). Metskitse tiinus kestab 144 päeva, tavaliselt sünnib 1-2 poega (harva 3)
Põllumehele muidu vaenulik mets usundis vaenuliku jõuna ei kajastu. Samas polnud ta ka heatahtlik, vaid neutraalne - metsa seaduste täitja võis oodata head vastuvõttu, mittetäitja aga eksitamist või hullematki. Loodusjõudude abi oli vaja vilja- ja karjakasvatuses. Et nende heasoovlikkust kindlustada, toodi iga tähtsama ettevõtmise puhul ohvreid. Ohvrid pandi pühasse paika maha või pisteti puuõõnsusse. Peamiselt ohverdati raha, kanu, õlut, hobuseid, sokkusid, kitsi, leiba, juurvilju. Ohvripaikadeks olid eelkõige hiied - pühaks peetavad metsasalud, aga ka mäed, kivid, allikad, puud või muud pühad paigad. Kui hiis oli omaette metsasalu, oli see enamasti tammik, kuid hiiepuid võis olla ka teist liiki. Pühast hiiest ei tohtinud võtta puulehtegi ega maast midagi korjata nii kaugelt, kuhu puude vari ulatus. Ainult haiguse puhul võis korjata marju või lehti, sest need arvati olevat raviva toimega.
annaabi.ee 
