aksessuaari näituseruumi toomist mõtet kunstiga seostada. Allakirjutanule tundub selline hinnang moodsale kunstile muidugi üsna irooniline ja tekitab küsimuse, kas moodsat kunsti siis üldse saabki kunstiks pidada. Olen leidnud paralleeli Pussy Riot´i ja Duchamp´i motiivide vahel, kuna mõlemal oli vaja oma aktsiooniga sokeerida, raputada. Duchamp pidas omamoodi ,,rahuvõitlust", arvates Esimese maailmasõja süüdlaseks keskmise passiivse mugandunud kodaniku, keda tuli sokeerimisega rööpast välja lüüa. Üks võimalus oli kokkukutsutud publikule mõttetuid seosetuid luuletusi ette kanda, kakofoonilist muusikat esitada või lihtsalt solvanguid karjuda. Allakirjutanule teadaolevalt noid etendusi siiski kirikuhoonetes ei korraldatud ja dadapalveteks ei nimetatud. Sellest siis vormiline erinevus Pussy Riotist. Aga dadaistide tegevust võiks (ikkagi meelevaldselt) mõista ka kui sõjaaegset appikarjet ja sellisena kui üht äärmuslikku palvevormi ning tekitada seose
tunnuseid kasutama. Maal: Henri Rousseau Niko Pirosmanasvili Ivan Generalic Maurice Utrillo Paul Kondas Jaan Oad Dada - Liikumine sai alguse anarhistlike vaadetega kunstnike seas, eriti Sveitsis asutatud Voltaire'i liikumise seas. Publikule esitati müramuusikat, seoseta sõnadest luuletusi, karjuti näkku solvanguid. Dadaistid põlgasid tavalist kodanikku, üritasid inimeste sokeerimisega neid niiöelda mõistusele tuua ja oma vaadetes veenda. Naeruvääristati kõiki väärtuseid ning oldi veendunud pimeda juhuse kõikvõimsuses. Daidaistide näitustele saamiseks polnud oluline mitte vormiline sarnasus või ühtne stiil vaid võimalikult rabav uudsus. Dadaistid esitasid kollaaze ja montaaze juhuslikest väärtuseta materjalidest. Kunstiteosed olid pigem osalised etenduses või sõnalise loomingu lisad. Dadaism levis peamiselt trükistena, millel oli rahutu välimus
annaabi.ee 
