tagasi kodu poole ning jätsid kahe järve vahelisel tammil hüvasti. Illimar oli väsinud ja ema seelikust kinni hoides ning pooleldi magades liikus ta koju. Järgmisel päeval ärkas Illimar vara ning otsustas siis kosja minna. Ta otsis välja oma erineva suurusega saapad. Nimelt üks oli suurem ja tumedam kui teine. Leidis kapist tühja pudeli ning pani selle vett täis ning läkski arglikult kosja. Illimar koperdas oma saabastega mõisa teisele korrusele ning märkas Sohvit uksest väljumas. Sohvi kutsus Illimari tuppa ja Illimar käskis tal kosjaviina juua. Sohvi jõi ja pakkus Illimarile magusat. Peale vestlust Sohviga läks Illimar veel ka alatarele ning rääkis lellele kosjaskäigust. Lell soovitas tal varsti koju minema hakata ning seda Illimar ka tegi. Teel koju sattus ta kokku suure pulliga ning vältis mitmeid inimesi, kaasaarvatud enda isa. Ta tahtis järve kaudu koju minna, kuid talle tulid tema pruudi Sohvi koerad Maks ja Moorits vastu
ka vaeslaste koolis. Nendel kuudel valmis ka mitu luuletust ,,Luuletuste’’ kolmanda vihiku jaoks. [7] Anna pendelas välismaa ning kodu vahel, otsides meeleheitlikult tööd. 1897. aastal ilmus avalikuse ette Anna Haava ,,Luuletused III’’, mis sisaldas sünget meeleolu. Juba 1896. aastal võttis Anna silmarõõmu, Jaan Lellepi haigus kurjakuulutavad mõõtmed, seega läks Anna teda vaatama. Kui Anna Šveitsis sanatooriumit oli külastamas, tabas Anna ema, Sohvit südamerabandus ning ta suri. Kaotanud oma lähedased, otsustas ta nüüd kõigest senisest lahkuda ning sõitis tagasi Peterburi ning asus jälle halastajaõena tööle. [7] Ent Haavale selgus, et põgenemine Peterburi oli eksitus. 1899. aasta lõpul elas ta juba Palal venna Rudolfi pool ning tundis moraalset kohustust oma ainsat allesjäänud lähedast aidata. 1903. aastal alanud haigus aheldas Haava aga voodisse ning ta oli sunnitud Tartust arstiabi otsima
annaabi.ee 
