Varsti paistis eemalt lennuvälja uhke klaasist hoone ja punased, kollased tuled maandumisteel. Kell oli täpselt 9 hommikul. Me olime sõitnud vähem kui ööpäeva. Umbes kell 11 enne lõunat olime kodus. Ma viskasin võtmed klaasist elutoa lauale ja viskusin pehmele sohvale. "Ooo, kui hea on olla jälle kodus! Tere elutuba, tere armas pehme sohva, tere laud, tere köök ja tere kogu see maja pere! Ai jah, peab ikka dusi all ära käima!" ütlesin käega neile asjadele viibates ja tõusin sohvalt, et üles minna. "Duss on vaba, võid tulla!" ütlesin ligi tunni aja pärast alla tulles. "Jah, kohe!" ütles Andres ja viskas mulle froteeräti. Ta läks üles. Ma läksin elutuppa, panin teleri mängima ja istusin sohvale juukseid kuivatama. Telerist tuli just midagi Eestist. Ma olin üllatunud ja panin teleri hääle valjemaks. "Eestis on esile kerkinud noormees, kes on asunud edukalt kaitsma oma tüdrukut kuulsa mõrvari eest
.." Ja Indrek pidigi toolile astuma, tolmunud ajalehtede virna paigast liigutama ja selle kuulsa pasuna maha võtma, mis oli kolmele koorile toonud auhindu, kiitusekirju ja suusõnalist kiitust. Isand Mäeberg pani pasuna huulile ja puhus. Mitte et ta just kohe oleks mänginud mõne loo või viisi, vaid tema lihtsalt puhus, tegi pasunale häält, et Indrek kuuleks, missugune on isand Mäebergi pasuna hääl. Liisi avas tasakesi kõrvaltoa ukse ja muigas Indrekule paljutähendavalt. Kass kargas sohvalt, kus ta oli kerratõmbunult maganud, põrandale ja sirutas ennast seal kõigest jõust. Siis tuli ta Indreku juurde ja hõõrus end, saba püsti, vastu jalga. Isand Mäeberg puhus mitu ,,tretti", puhus lõpuks pisut ,,Kungla rahvast" ja lõpetas ,,Nüüd surnukeha matame'ga". Ainult pisut puhus ta kumbagi, nii et oleks aga kuulda. ,,See pole lihtne karjapasun," ütles ta siis hingeldades, ,,vaid õige mängupasun ja teda üksi ei
annaabi.ee 
