Kui jah, siis kuidas on võimalik sel juhul teha koduseid töid? Kui aga kool ega riik ei toeta tahvelarvutite muretsemist, siis kuidas saame me nõuda lapsevanematelt, et selleks, et nende järeltulijad saaks omandada haridust, peavad nad tegema suure väljamineku, nagu seda on nutiseade. Ning kuidas tagada, et oluliste õppevahenditega midagi ei juhtuks? Mis saab, kui õpilane lõhub kogemata koolivaraks oleva tahvli või vanemad keelduvad pärast isikliku nutiseadme purunemist õppurile uut soetamast? E-õpikutega käib hetkel veel kaasas terve hulk vastamata küsimusi, millele tuleks enne nende üldisele kasutuselevõtmist vastata. Oleks äärmiselt kurb, kui e-õpikutega kaasnevate positiivsete muutuste asemel jääksid õhku vaid rahastamisega seotud probleemid. Antud küsimustele tuleks vastused leida esmalt riiklikul tasemel, kas ja kuidas me soovime kogu oma haridussüsteemi siduda e-õpikutega. Vastasel juhul oleme me
Esimesel kolmel aastal oleme iseenda töötajad. Tehnoloogia areneb pidevalt ning jätkusuutlikuse nimel peame selle arenguga kaasas käima ning see on kahjuks päris kulukas. Et arenduskulud käest ei läheks peame väga targalt oma lahinguid valima ning vähemalt alguses asju tähtsuse järgi kategoriseerima. VÄLISRISKID Inimeste madal usaldus: Veganid on väga tundlikud ning teavad, mida tahavad. Nad on põhimõtetega ja keelduvad soetamast tooteid, mis ei kattu nende põhimõtetega. Niisiis on vajalik, et nad suudaks meie poolset infot usaldada. Selleks peame end kõvasti tõestama ja klientidega ning tootjatega tihedalt suhtlema ja läbi viima pidevaid uuringuid ning kontrolle. Ühekordsest infost, kas toode on vegan või mitte ei piisa, sest asjad muutuvad ning vananenud info edastamine oleks väga suur hoop meie usaldusväärsusele. Konkurendi laienemine välismaalt Eesti turule: Peame olema võimelised pidevalt arenema
annaabi.ee 
