Nõiahulluse periood oli teatud mõttes kasulik ahnetele ja kättemaksuhimulistele kodanikele. Ühiskondlikku hirmu kasutasid nad ära enda huvides, esitades nõidumissüüdistusi oma vaenlastele või tuues selle ettekäändeks mõne rikkama isiku vara konfiskeerimiseks. Samuti kasutati nõiahulluse perioodi ära poliitilistel eesmärkidel. Näiteks süüdistasid Paavst Bonifatiust tema vaenlased postuumselt ususalgamises, mõrvatöös ja sodoomias. Väideti, et ta tegi Kuradiga lepingu, et tõugata ristirahvas hukatusse. See süüdistus sai paavstile saatuslikuks ning ta kõrvaldatigi ametist, tehes selle juhtumi esimeseks omasuguste seas. Suurema osa süüalustest moodustas aga siiski lihtrahvas, eriti üksikud vanemad naised, sest neid oli kerge süüdistada ning kättemaksjatena ei osutanud nad endast erilist suurt ohtu. Üks kõige vähem tänuväärsemaid ameteid tol ajal oli ämmaemanda amet. Teadagi valitses tol
asemele valiti uus Pisa paavst Alexander V. Ametist vabastatud paavstid aga keeldusid lahkumast. Kõik 3 hakkasid nimetama end kiriku õigeks peameheks ning nõudsid endale alluvust, mille tagajärg oli täielik segadus. Paavst Johannes (XXIII) Pisa paavst, tunnistas konsiliarismi põhimõtteid. Konstanzi kirikukogul 1414 1418 oli ta ainus kolmest paavstist, kes kohale ilmus. Seal süüdistati teda kohe simoonias, kõlvatus liiderlikkuses, sodoomias ja mõrvas. Tal õnnestus Konstanzist põgeneda. Konstanzi kirikukogu ja Martinus V valimine - Kostanzi kirikukogu toimus aastatel 1414 1418, seal oli ca 200 piiskoppi, üle 5000 munga. Ca 70 000 inimest. Korraldati mitmesuguseid turneesid ning katedraalides võis pihtida oma patte ükskõik millises kaheteistkümnes Euroopa keeles. Kirikukogul võeti vastu otsus millega tunnustati konsiliarismi teooriat. 1417. aastal vabastati kirikukogul ametist kaks paavsti ning kolmanda lahkumisavaldus
annaabi.ee 
