Artur Alliksaar suri vähktõppe 12.augustil 1966 Tartus ja on maetud Ropka-Tamme kalmistule. Looming Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks, kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi. Alliksaar ise pidas ennast eelkõige ,,naljameheks." Alliksaar rõhutas : esiteks et luule peab olema konkreetne. Teiseks - luuletuses, ühes konkreetses luuletuses, tohiks tegelda vaid ühe probleemiga ja selleks kasutada vaid omavahel loomulikult sobituvat. Ehk kirjeldades tormi merel, tuleb rääkida tormist, tuulest, lainest, paadist, aurikust ja purjekast. Alliksaar oli peaaegu alati väga elevas meeleolus. Ta otsis kõikjalt paradokse nii luulest, filosoofiast kui ka olmest. Ta ei sallinud luules halinat ja lalinat, oma isiklike tunnete mõõdutundetud eksponeerimist ja paisutamist. Alliksaar oli tänu oma raskele elule saanud palju mõjutust vangilaagritest ja
Tekib keegi, kes näitab üles huvi, hoolivust , keegi ,,oma" -samuti kutsub esile umbusklikkust, usaldamatust, alalhoiu instinkti, seejärel aeglast avanemist ja sideme teket, kuid ometi võetakse seegi tema jaoks mõistetamatutel põhjustel temalt ära, mis kutsub esile pettumuse ja viha, barjääri ehitamise ja uute kaitsemehhanismide tekke. Sheila sisuliselt keelab uskumast ühessegi heasse ja ilusasse maailmanähtusesse. Ta ei luba enesele olla nõrk, ei luba endal nutta. Ta ei tunne end sobituvat ühessegi keskkonda, tunneb tohutut üksindust. Isaga elades võtab ta endale tohutu vastutuse hallata kogu nende kodust elu,võtab vastutuse selle toimimise eest vanuses, mis absoluutselt selliseid oskusi ja sellist vastutust veel ei eelda. Seejärel soov leida oma ema, mis paneb ta reaalselt tegutsema . See impulss on nii tugev, et tüdruk on nõus tagajärgedele mõtlemata ohverdama kogu oma füülise kidluse raasukese, mille kinnine õppeasutus talle pakkus
kalapüügiriista nimega kuuritsa, sarikakookudeks jne. Kuuse juurpuu erilisele hinnalisusele osutab juba see, et sellel oli meie keele murretes oma eriline nimi. Näiteks Pärnumaal nimetati kuuse juurpuud kambakaks, lõuna-eesti murretes juguks. Kase juurpuid peeti väga väärtuslikuks selletõttu, et nendest sai teha hobuse range. Rangipuude leidmise muutis eriti keeruliseks see, et selleks oli vaja kokku saada kaks omavahel täpselt sobituvat ja sümmeetrilist juurpuud. Puude okste kasutamine vanarahva poolt oli äärmiselt mitmekesine. Eriti mitmekülgselt pruugiti kase oksi. Kasekubusid peeti parimaks tulematerjaliks reheahju jaoks. Raagus kaseokstest valmistati luudasid. Suvised luuad valmistati kevadel, talvised sügisel. Keskele paiguti veidi pikemad ja servadesse lühemad oksad. Oksad tõmmati kinni pajuvitsaga ( Loorits, 1940). Lehtedega kaseokstest valmistati saunavihtu
annaabi.ee 
