Asjaga lähemalt seotud olevad tegelased teadsid Toomase teost ja olid talle tänulikud, mitte ei mõistnud teda hukka, sest Madjak oli väga halb inimene ja tema surm säästis kindlasti mitmeid teisi väärtuslikemaid ja tervemaid elusid. Saatuslik halva õnne tõttu kogemata kellegi käe või juhuse läbi suremine sai osaks näiteks A.Kitzbergi teose ,,Libahunt" tegelasele Tiinale, kes oma nõia kuulsusega ja sellepärast surnuks pekstud ema pärast ei sobitunudki kunagi päriselt tavainimestega. Perepoeg Margus ei olnud piisavalt julge, et alustada oma elu koos teistest erineva Tiinaga ja abiellus Mariga, misjärel Tiina metsa põgenes. Pärast viit metsas elatud aastat hiilis ta aga ümber vana kodutalu ja sai Marguse püssist haavata. Margus arvas, et ta tulistas hunti, kuid haavas kogemata hoopis Tiinat. Tiina suri oma armastatud mehe käte vahel, vanaema luges surnule palveid
Veidi enne Antille tuli otsustada, kas jätkata või mitte. Heyerdahl leidis, et pole mõtet «heinakuhja otsas» Ameerikasse purjetada, see ei tõesta midagi. Seepärast lasi ta ehitada uue laeva ja kordas 1970. aastal üritust, mis seekord auga lõpule viidi. Jah, egiptlased võisid sõita üle Atlandi. Sellele on nüüd raske vastu vaielda. Kas nad ka sõitsid, on iseküsimus. Küsitavaks jäi sotsioloogilise eksperimendi tulemus. Eri rahvused ja nahavärvid ei sobitunudki nii ladusalt, kui oli loodetud. Tõtt-öelda läks meeskond korduvalt päris kõvasti tülli. Ning selle põhjuseks ei olnud alati mitte tavaline telgipsühhoos, mis tekib ninapidi koos elamisest, vaid tihti just nimelt kultuurilised erinevused ja neist põhjustatud suhtlemisraskused. Nii et kui Heyerdahl ühest küljest tõestas koostöö võimalikkust, siis tõestas ta ühtlasi sellega kaasnevaid raskusi, mis vähem ekstreemses olukorras võinuks ettevõtmise nurjatagi. Seda
annaabi.ee 
