Juhan Smuul (1922-1971) J.Smuul alustas NL tagalas luuletajana. Tema debüütkogu "Karm noorus" ilmus 1946. a. Smuul on hingelaadilt romantik, ta kasutas lihtsat värsitehnikat. Romantilisusele ja rahvuslikkusele lisandus siiras usk Nõukogude võimu ning Stalinisse. Tuntuks sai Smuul eelkõige poeemidega: "Järvesuu poiste brigaad" 1948, "Poeem Stalinile" 1949, "Mina- kommunistlik noor" 1953. 1950.aastate teisel poolel pettus Smuul Stalinis, tema luule hilisemates väljaannetes jääb üha rohkem kõlama see osa, kus esiplaanil on lihtsus, rahvuslikkus ja inimlikkus. Neis luuletustes on keskne romantiline suhe looduse, töö ja inimestega, sealhulgas oma perega. Sellel perioodil oli väga raske kirjutada romaani "hundid söönud, lambad terved" põhimõttel. Hääbusid lühiproosa zanrid. Rohkem kirjutati jutustusi. 50-date aastate algul ilmus proosasse uus zanr, olu kirjeldus. See pidi sotsialistliku realismi viima täiuseni ja kujutama elu dokume...
Tartu peaasjalikult Vanemuise teatriuuendus 60-70ndatel, mõni kirjanik uuendusega seotud, nt Rummo ja M. Unt. Aga uuendused liiguvad paralleelselt. Teatris toimub muud ka. Üks olulisemaid asju noorsooteatri asutamine 65 (praegu Tallinna linnateater). Teoreetilised taustad: sulaaja ettevaatlikud teatritõlgendused, siis räägitakse Brechtist ja sellepärast, et oli lubatud autor. Brechti teatrikirjutus hakkab silma. Smuulilt saame Brechtiliku komponendi kätte. Asi ei ole eriti draamauuenduse seisukohalt päris selge. 60ndate lõpul A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Otsitakse erinevaid võimalusi. Üks võimalus, mis 66ndast õhus, on see, et otsitakse kontakti absurdidraamaga. Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima. Kogu uuendus absurdi läheduses toimub, ei saa öelda, et tehakse palju absurdidraamat. Kui Eesti teatris
annaabi.ee 
