Koperaatsia on sõitnud ka lausa Lõuna-Ameerikasse, olles esimene nõukogude laev, mis peale sõja lõppemist külastas Buenos Airest. Smuul arutleb, et Koperaatsia võiks olla suurem, avaram ja palju võimsamate mootoritega ning ka noorem. Siiski tundub, et Smuulile meeldib see laev väga kuna ta on visa ja rahulik, merel on nii häid kui ka halbu hetki aga rohkem meenutab ta siiski häid. Laeval olles otsustati asutada seina-, raadio- ja fotoleht. Smuulil on seinalehega omad probleemid, ta keeldub seda toimetamast kuna ta ei oska eriti vene keelt. Siiski saab ta vastu tahtmist seinalehe toimetajaks, perteikomitee liikme pealekäimisel. Algul oli ta skepiline aga hiljem tunnistab, et polegi väga viga kuna inimesed on äärmiselt abivalmid. Kaasa lõid toredad inimesed, kellel on palju kogemusi näiteks lennuvaldkonnas, joonistamises jne. Ta kiidab toredat ja haritud rahvast laevas. Smuulil endal
kõigenägemisega (terane). Stalini omnipresentsi kaudu esineb Smuuli luules loodusmüstika (jumaliku suuruse äratundmine looduskaemuses). Kusjuures 'looja' isikut ei lahustata looduses (puudub panteism). Igal nõukogude kõiksuse osal on osadus Staliniga ('kõik kannab eneses Stalini nime'). Stalin jääb ühtaegu immanentseks ja transtsendentseks Isaks (näiteks Smuuli luuletus "Isa surm"). See kujund ei ole muidugi eriti uus, tsaarid olid ka Isad, kuid Smuulil seondub see surm isikliku vapustusega, ei ole abloonne. Smuulile on isa palju olulisem kui ema muide. "Isa surmas" segunevad kahe isa pildid - immanentse pärisisa ja transtsendentse Stalini omad, moodustub eriline isaduse ühtsus. Loodusmüstika ei olnud Smuuli puhul midagi erilist, see kuulus tolleaegse poeetika triviaalsüsteemi. Stalinistliku poliitiku elevus eksis ka tihti loodusmüstikasse. Jehovistliku, isa-aspekti kõrval on stalinistlikul müstikal ka kristoloogiline e. poja aspekt
pikk tee. Juhan Smuulist sai eesti kirjanduse uue arengujärgu üks teeavajaid. Teda kui inimest ja kui kirjanikku tõmbas suure jõuga kaasa ühiskonna uuenemise võimalus, õiglasema ja õnnelikuma ühiskonna loomise idee. Tähtsat osa Smuuli kirjandusliku tee kujunemisel etendasid ajaloolise arengu sattumised. Suure Isamaasõja ja sõjajärgsetel aastatel oli eesti kirjandus oma arengujärgu poolest noor, mitmes olulises aspektis alles tekkiv, kujunev, alustav kirjandus. Smuulil oli sellesse kujunemisse palju anda - rikas ja jõuline anne, mis kohe tähelepanu äratas. Anne oli esialgu aga selle vajaliku aluse ja kindluseta silmaringi ja maitse kujundamise ning selle kaudu tekkiv enesetunnetus, kriitiline käsitus oma loomingust ja missioonist. Smuul sai kirjanikuna kiiresti tuntuks. Oma esimesed silmapaistva tähendusega teosed kirjutas ta enne, kui oli isikulises arengus ja enesearendamises jõudnud avarama ning sügavama kirjandusekäsituseni
Kõik sõnad on detailid siinkohal. Kujund kirjandustekstis Kujund kui kirjanduslikkus ja žanrilisust sätestav tegur ei ole ainuüksi testi esteetiline „kaunistus“, vaid laiemas mõttes kogu loomingulise mõtlemise mehhanism, kitsamalt aga narratiivi paisutamise ja idee kontseptualiseerimise vahend. Suure Halli (tähistab justkui vabat vangi, sotsiaalpsühholoogiline ilming) kui sisepaguluse kujund Juhan Smuulil. Tiigri kujund Helga Nõu romaanis „Tiiger, tiiger“ (pagulane rootsist tunnebki, et teda kohe kohe võidakse rünnata; Eesti kui Tiigrimaa). Suure reheahju kujund Vallaku „Maanaises“ Puu kujund Jüri Ehlvesti novellikogus „Taevatrepp“ Nukkunud tõuk kui arhetüüpne kujund Helbemäe „Ohvrilaevas“ Sümbol kirjandustekstis (sümbolianalüüs) Sümboolsel viisil võib tõlgendada peakirja, aega, kohta, sündmust, tegelast, sõna,
annaabi.ee 
