sõnamängude ja mõtteveidruste ohtrusele, otse ühekülgsuseni, lonkavuseni koomikarikas, sest isegi trahternikud, majaomanikud linnas, isegi Mauruse haige tütar Ramilda teeb kõiki nakatanud mõttetantsu kaasa (mõte ümmargusest mõttest jm.), isegi proua Malmberg, peaaegu kõik. Kuid kust tuleb siis Indreku, selle statisti nukrus kogu selle jantliku kõnelemise keskel? Tühjuse- ja tühisusetundest? Kas mitte ka mõnel teisel, näiteks õpetaja Slopasevil Puskini juubeli puhul? Isegi vahest Maurusel endal, kui ta hardub? Kas mitte isegi suurimate mõtteveidruste tipud pole siin sageli meeleheitlikkuseni kurvad? Teose meeleolu kõigub suurima lõbususe ja suurima nukruse vahel, ja seetõttu seguneb paljudessegi kohtadesse tragikoomilisuse tunnet (lahtilastud õpetaja Schulz'i targutused isamaast, Miralda jutt Õnnistegijast, kes Mauruse ühes poistega paradiisi kutsuks, Slopasevi härdumine kõnelustes Puskinist jm.)
sõbrale vastu, niipea kui see ukse avas. ,,Valekristused on need seal, mitte meie! Kogu see kool on Valekristus, mõistate, Ivan Vassiljevits." Aga Voitinski mõistis väga vähe sellest, mis talle räägiti või mis tema ümber sündis, niipea kui ta oli tarvitanud alkoholi. Sellepärast võisidki temaga sündida kõige imelikumad asjad. Oli õhtuid, kus tuldi kaugematest tubadest, isegi ülalt Siberist alla tuppa janditama, kui Slopasevil ja Voitinskil kestis lõbus oleng hilja ööni. Suures toas kustutatakse tuli ja poisid poevad magama. Aga pimedas hiilib keegi Slopasevi toa ukse juurde ja koputab. ,,Sisse!" möirgab Slopasev. Aga sisse ei astu keegi, ainult koputatakse natukese aja pärast uuesti. ,,Sisse, ütlen ma!" karjub Slopasev. Aga ei ilmu keegi. ,,Uks on ehk lukus, Aleksander Matvejits," krägiseb Voitinski piiksuvalt. ,,Katsuge järele," käsutab Slopasev.
annaabi.ee 
