Näiteks on sellised objektideks, mis ei kuulu täielikult kummagi valda ema rind imetamise hetkel, tema pilk ja hääl, kuid ka enda väljaheited. Nende objektide funktsiooniks on taastada subjekti killustumise kaudu tekkinud ilmaoleku tunne, nad samastuvad sunbjekti puuduva osaga. Lacani terminoloogias objets petit a(utre) (väike a-objektid). Hasso Krull on teinud mitmeid äsja Tallinnat väisanud David Lynchi filmi analüüse, kasutades just seda terminoloogilist raamistikku, samuti Slavoij Zizek oma ideoloogia analüüsis. 3. kolmasperiood ehk peegelfaas umbes aasta-pooleteise vanuselt hakkab laps märkama vahet enda ja teiste vahel. Peegli ees seistes (siit ka nimi) tajub ta iseennast kellegi teisena. Kuidas teisena? Kui seni oli ta enda terviklikust tajunud tänu "teise" (väike a objektide nt emarinna) kaudu, siis nüüd näeb ta ennast esmakordselt terviklikuna, ideaalpildina. Ta tunneb selles
fantaasia seisnebki selles, et üks nõndanimetatud lihtne indiviid, kes elab väikeses idüllilises California linnakeses, tarbimisparadiisis, hakkab äkki kahtlustama, et tema maailm kõik kokku on pettus, spektaakel, ja tegelikult osaleb ta hoopis gigantses shows. Zizek toob näiteks The Truman Show, kus peategelane avastab, et ta on 24 tunnilise permanentse TVülekande peategelane. Hüperreaalsus on jälle päevateema. Või virtuaalsus? Viimane tähendab ju tegelikult tõelisust! Slavoij Zizek näeb psühhoanalüüsis pigem modernsuse ummikteede metateooriat, mis püüab vastata küsimustele: miks, vaatamata vabanemisele traditsiooniliste autoriteetide piirangutest, pole subjekt siiski vaba ja õnnelik? Miks ei vabasta allasuruvate keeldude taandumine meid häirivast süütundest, vaid pigem võimendab seda? Zizek osutab õudsele fenomenile. Nauding pole vahetu spontaanne seisund, seda toetab Ülimina imperatiiv: NAUDI! Sellise
annaabi.ee 
