Sisuks oli Venemaa paganlike rituaalide kujutamine muusikas. Tavatu arendusvõttena kasutati ostinaaton, tähtis roll rütmidramaturgia ja kindel osa tämbridramaturgial. Sveitsis sündis veel kaks last ja viiendat last oodates avastati Igori abikaasal tuberkoloos ja ta paigutati sanatooriumisse. Peale Esimese maailmasõja lõppu otsustas Igor Venemaale mitte naasta. 1918. aastal valmis ballett ''Sõduri lugu'', milles on irooniat, muusikalise materjalina kasutatakse stiliseeritud slaagreid ja mitmete rahvaste tantsumuusikat. ''Pulcinella'' balletis puuduvad keerukad rütmilised ja harmoonilised kihistused. Üldine kõlapilt oli klassitsistlik. 1920. aastal asus Igori perekond elama Prantsusmaale. See oli Stravinskile kõige raskem aeg, tuberkoloosi nakatus ka ta tütar ja Igor ise. Tütar suri 1938. aastal ja naine aasta hiljem. Igor ise veetis haiglas viis kuud, mil suri ta ema. Kuigi Igor oli 33 aastat abielus, oli tema tõeline
igavikuväärtus. Resigneerunud nihilismist päästis teda tugev traditsiooniside, vaimusugulus saksa klassika ja romantikaga, lisaks juba vanematekodust alguse saanud lähedane tutvus idamaise, India ja Hiina mõttemaailmaga. Ühisjooneks romantilise esteetikaga tuleb kahtlemata pidada eraldusjoone puudumist tegeliku ja kujutletu,reaalse ja irreaalse vahel, pidevat võimalustemängu. Teose sündmustik toimub 1920'ndatel aastatel. Palju on kõrtse, baare, labaseid slaagreid, odavat meelelahutust ning maagilist teatrit. Teose peategelaseks on viiekümnendale eluaastale lähenev üksildane, pealtnäha korralik meesterahvas, kelle nimi on Harry Haller. Tal puudub perekond ning töökoht ja oma päevi sisustab ta peamiselt toas istudes. Ta vihkab keskpärasust ning kodanlikku mõtteviisi ja põlgab kogu ümbritsevat maailma ja oma kaasaega. Tema suurteks lemmikuteks on Mozart ja Goethe. Ta otsib oma elumõtet muusikast ning raamatutest ning tihti võib teda leida
annaabi.ee 
