Papüürus oli väga habras ja õrn materjal, ning ei kannatanud murdmist ja õmblemist, siis ei saanud sellest valmistada raamatuid selle asemel hoiti kirjutatut rullidena. Hieroglüüf arenes kogu aeg ja pidevalt tuli uusi märke juurde. Lõik egiptuse papüüruserullilt. Skulptuuri ja maalikunsti vaheaste oli reljeefkunst. Reljeefid ja hieroglüüfid katsid templite seinu, sambaid, obeliske ja skulptuure. Reljeefiks peetakse skulptuurteost, mille puhul kujutatud figuurid ja esemed eenduvad tasapinnast. Eristatakse madalreljeefi, poolreljeefi ning kõrgreljeefi, seda vastavalt kujutatava motiivi pinnast esiletõusmise astmele. Vana-Egiptuses kasutati laialdaselt süvistatud reljeefi, mille puhul figuurid olid pinna sisse süvendatud. Süvistatud reljeefi kõrval kasutati Vana-Egiptuses peamiselt madalreljeefi, sest lõunamaises päikesevalguses mõjuvad just selliste reljeefide puhul valguse ja varju vahekorrad kõige paremini
loomutruuduse.Ehnatoni puhul ei varjatud tema füüsilise puudusi, koguni rõhutati neid.Skulptuuride teise rühma kuuluvad teenijate ja orjade kujud.Need olid pandud hauakambrisse teenima surnut hauataguses elus.Tegu on kaanonivabade ja väljendusrikaste väikeseformaadiliste kujukestega.Siiski iseloomustab teatud kohmakus ka neid. Egiptuse ehitistel katsid kõikvõimalikke kohti (seinu, koridore, sambaid) värvilised reljeefid ja maalid. Reljeefiks peetakse skulptuurteost, mille puhul kujutatud figuurid ja esemed eenduvad tasapinnast. Eristatakse madalreljeefi, poolreljeefi ning kõrgreljeefi, seda vastavalt kujutatava motiivi pinnast esiletõusmise astmele. Ent Vana-Egiptuses kasutati laialdaselt süvistatud reljeefi, mille puhul figuurid olid pinna sisse süvendatud Süvistatud reljeefi kõrval kasutati Vana-Egiptuses peamiselt madalreljeefi, sest lõunamaises päikesevalguses mõjuvad just selliste reljeefide puhul valguse ja varju vahekorrad kõige paremini
annaabi.ee 
