sajandi jooksul kuigivõrd. Kaerast, odrast või nisust saadi linnaseid, mida keedeti koos humalatega suures katlas. (1) Õlle pruulimine oli seadustega hoolikalt reguleeritud - kehtisid täpsed eeskirjad ning nendest üleastujaid tabas karistus. Tallinnas maksvad nõudmised olid kirjas raemäärustes ning 11 pruulijate, kannupruulide ja õllekandjate skraades. Õllepruulimine müügiks kujunes keskaja jooksul ainult teatud sotsiaalsete kihtide eesõiguseks. Nii õlle pruulimine kui ka müümine toimus Tallinnas rea range järelvalve all, kehtestatud eeskirjad teenisid valdavalt üht eesmärki- kindlustada peatoidus. Ainuõigus õlut ümber villida ja laiali kanda kuulus linnas õllekandjatele ja isegi pruulidel polnud lubatud oma sulastega õlut kõrtsidesse või mujale laiali vedada.
Tähtis roll oli vastastikusel abistamisel, seltsielul, kiriklikel kombetäitmistel ja surnute mälestamisel. Eestis algas suurlinnades üleminek tsunftikorrale 14. sajandi II poolel. Riias esimeste seas olid kullasepad (1375. aasta skraa); kingsepad (1375). Tallinnas 1363-1374 sai kolm tsunfti põhikirja: rätsepad, kuldssepad ja lihunikud. Tsunfti skraa: Raad vaatas skraad üle ja kinnitas neid iga 3-5 aasta tagant. Skraades kehtestati nõuded sellile, kes taotles meistriks saamist ja tsunfti vastuvõtmist. Meistriks püüdleja pidi põlvnema vabadest ja abielus vanematest; aasta jooksul kohapeal teeninud ja väljendanud soovi liitumiseks 3. koosolekul; teenistuskirja esitamine. Kui sünnipära ja varandusega olid asjad korras, tuli tsunftimeistritele tõendada oma oskusi. Pärast proovitöö vastuvõtmist tuli tulevasel meistril tasuda veel tsunfti astumise maks ja oma tsunftivendi kostitada
annaabi.ee 
