Vastupidi, selleni taheti jõuda nende kutsumuste vahendite õlitamisega ja nende tegevuse "operatiivse" iseloomu sügavama uurimisega" (Garin 2010: 233). Renessansiajal oli artifex see, kes kasutas oma oskusi loomaks midagi, mis vana vormeli järgi on "ilus ja kasulik". Võib väita, et artifex olukord tollastes tingimustes oli tagasihoidlik, neil puudus eriline staatus, neid peeti lihtsalt vajalike esemete valmistajateks samuti olid nad gildide ja nende skraadega seotud. Sellist nähtust, nagu tänapäeval, kui kunstnik oma ateljees üksinda töötaks, sellel perioodil ei nähtud. Iseloomulik oli aga see, kui kunstnikut saatis edu ja ta oli teinud omale nime, saatis teda edu ka teistel aladel. "Ajastu sagedasemaid ja huvitavamaid tunnuseid oli õhutada andekat inimest töötama mitmes valdkonnas või isegi kõigil aladel" (Garin 2010: 240). Näiteks tehti 1334. Aastal Giottole ametlikuks ülesandeks lisaks maalikunstile juhtida ka linna ehitusprojekte
Kullasepp pidi Tallinnas kostitamisele kulutama 10 marka. Paljude jaoks see polnud taskukohane, meistriks pürgija pidi olema jõukas mees. Sisseastumismaksust olid vabastatud sellid, kes abiellusid kohaliku meistri lese või tütrega ja meistripojad. Peale tsunftivastuvõtmist peab isik saama kodanikuks. Skraades määrati kindlaks mitu selli ja õpipoissi tohib meistril olla, millal neid värvatakse, kui suur on nende tasu. Keelatud oli teise meistri selli enda töökotta üle meelitada. Skraadega reglueeriti ka tööaega, toormaterjali jaotust meistrite vahel ja toodangu sortimenti ja piirhindu. Skraad sisaldasid käitumisnorme: kuuletumine oldermannile, oldermanni valimise korda, kohustust osaleda tsunfti kogunemistel. Linnaõigus- On kesjajast pärinev õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks. Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linnade õigustest. Tallinnas kehtestas Taani kuningas Erik IV 1248. aastal Lübecki õiguse, mis kehtis ka Rakveres ja Narvas hiljem
annaabi.ee 
