Jakobson eristab sõnalise märgi tõlgendamise kolmel viisi: sõnalist märki saab tõlkida teisteks sama keele märkideks (keelesisene ehk intralingvistiline tõlkimine ehk ümbersõnastamine ehk päris tõlkimine) või mõnda teise, mittesõnasõnalisse sümbolite süsteemi (märgisüsteemide vaheline ehk intersemiootiline tõlkimine ehk transmutatsioon) (Torop&Sütiste 2007: 562). Vermeeri järgi tuleks selgusele jõuda, mis on teksti skopos (eesmärk)? Kellele tõlgin? Kellele jään seejuures truuks? Kas tõlgin kultuuri või autorit? Või semiootilisest vaatepunktist kellele teen märgid mõistetavaks või jätan ära, sest on ju seegi märk omaette. Samas on kultuuriruum alati intertekstuaalne. Seetõttu ei saa eristada, millised tekstid on primaarsed. Õigupoolest ei eksisteeri ühtki puhast teksti ja see tähendab, et mille alusel panna tekstile piirid. Tõlkija peab kindlaks tegema tõlgitavuse astme ja
kirjutatu viia üle teise keelde, võttes aluseks kirjas oleva, fikseeritud, lõpliku teksti. Tõlge on siis metatekst selle esialgse teksti kohta. Tõlkija ülesanne on tekste uurida ja kirjeldada ning tema tähtsate pädevuste hulka kuulub heatasemeline (lähte)keeleoskus koos stiilinüansside märkamise ja edasiandmise oskusega. Suhteliselt uued, kuid juba üldtunnustatuks saada jõudnud on Kat- harina Reissi ja Hans J. Vermeeri töödel põhinevad funktsionalistlikud teooriad, sh skopos-teooria (Vermeer 1978, Reiß ja Vermeer 1984, Nord Kaks liiki tõlkimist 175 1997): tõlkimine on abinõu mingi eesmärgi (skopos) saavutamiseks, eesmärk pühitseb abinõu ja eesmärke võib olla palju erinevaid ka sama lähteteksti puhul. Selle pere teooriad arendavad varasemaid edasi väga praktilises suunas, võimaldades tõlkeprotsessist saada lisaks lähtetekstide tõlgetele (metatekstidele) ka ehtsaid sihtkeelseid tekste.
annaabi.ee 
