tabada, maalisid impressionistid segamata varjudega. värvidega, asetades üksikuid toone väikeste, skitseerivate pintslitõmmetega (nn. komadega) lõuendile. Väikeste värvilaigukeste ühinemine, tervikuks kokku sulamine pidi toimuma alles vaataja silmis, teataval kaugusel lõuendist. Lähtudes sellest põhimõttest, ei tarvitanud impressionistid kunagi musta. Üldse on impressionistide lõuendite iseloomulikuks jooneks (skitseeriva tehnika kõrval) äärmiselt suur heledus. IMPRESSIONISMIST Et impressioniste huvitasid niisiis õieti ainult Impressionismi ajalugu alustatakse tavaliselt valgus ja õhk, olid neile kõik looduses olevad Edouard Manet'ga (1832 1883). Manet'd võib objektid maalimiseks ühtviisi kõlblikud, sest siiski ainult tingimisi impressionistiks lugeda, valguse mäng teeb ka kõige igavamad ja sest puhtimpressionistlikule käsitlusele läheneb
saj lõpp ja 20.saj algul 2 1914.aastal Eesti Kunstiühingu poolt asustatud, Eesti Kunstiakadeemia eelkäija 3 Kunsttööstuskoolis õppides teeb Viiralt oma esimesed estambikatsetused; neid on üle paarikümne. 1916. aastast pärinevad mõned puu- ja linoollõiked, 1917. aastal lisandub neile tehnikatele ofort1. Kui varased puu- ja linoollõiked on läbi viidud pinnalises, stiliseerivas laadis, siis ofordid on realistlikult skitseeriva joonega. 1917.aastast ilmuvad Viiralti joonistused ,,Kosjalehes"; 1918. aastal valmivad esimesed raamatukujundused kaas ,,Taavet Mutsu laenuraamatukogu nimekirjale" ning kaas ja illustratsioonid Henrik Saare raamatule ,,Käbid torbiku sees ja teised lastejutud". 1918. aasta tööd, iseäranis portreed, tähistavad märgatavat edasiminekut individuaalse stiili kujudamises. Viiraltil polnud Kunsttööstuskoolis õieti enam midagi õppida. Revolutsiooni- ja
annaabi.ee 
