Diagnostilised juhised Skisoafektiivse häire diagnoos on ainult siis kasutatav, kui nii skisofreensed kui ka emotsionaalsed sümptomid on selgelt väljendunud ja esinevad sama haigusepisoodi kestel üheaegselt või mõnepäevase vahega ning kui haigusepisoodi ei saa diagnoosida skisofreeniana, depressiivse ega maniakaalse episoodina. Seda diagnoosi ei saa kasutada patsientidel, kellel skisofreenia sümptomid ja afektiivsed sümptomid ilmnevad ainult haiguse eri episoodides. Näiteks skisofreeniahaigetele on omane depressiivsete sümptomite ilmnemine pärast psühhootilist episoodi (vt. skisofreenne järeldepressioon, F20.4). Osal patsientidest esinevad korduvad skisoafektiivsed episoodid, mis võivad olla kas maniakaalsed, depressiivsed või segatüüpi. Teistel on üks või kaks skisoafektiivset episoodi, mis paigutuvad tüüpiliste maniakaalsete või depressiivsete episoodide vahele. Esimesel juhul on skisoafektiivse seisundi diagnoos õigustatud
vähendamine ja võimalike ägenemiste vältimine. Psühhoosivastased ravimid. Alates 1945.a. on skisofreenia ravis kasutusel mitmesugused psühhoosivastase toimega ravimid. Skisofreenia puhul on häiritud ajus teatud keemiliste ühendite ringlus närvirakkude vahel ja neuroleptikumide abil püütakse taastada normilähedast rakkudevahelist sidet. Inimeste tundlikkus ravimite suhtes on erinev ja seetõttu on ravimite annustamine skisofreeniahaigetele individuaalne. Hea efekti saavutamiseks tuleb annuse suurus ning annustamise sagedus kohandada vastavalt iga haige iseärasustele. Ravimi valik sõltub eeskätt patsiendi tundlikkusest ja kõrvaltoimetest. Oluline on arvestada ka ravi määramisel haige kehalise seisukorraga (maks ja neerud). Raviks on soovitatav tarvitada ainult ühte ravimit korraga ja ravi alustatakse tavaliselt väikeste kogustega, et vältida kõrvaltoimete tekkimist.
annaabi.ee 
